Palve

Alati teeb head meelt saada smsi tekstiga rõõmsaid jõule aga pliiis pange nimed ka alla :) Mul ei ole Austria kaardi peal teie toredaid numbreid ja nii ei saagi ma teada kes mu tuju jälle tõstis aga aitäh ja teile ka kauneid jõule ja ilusat uut aastat, proosid

Sipelgad

Tere, ma ei saa eriti pikka bloggi kirjutada hetkel, kuna emps helistas just ja teavitas et karavan hakkas kodust liikuma. No ja ma kaotasin igasuguse võime keskenduda, max 30 sekki saan paigal olla ja mingi asjaga tegeleda, siis on vaja vaheldust, Itunesi next song nupp on ka suht pop, kes siis ikka jaksab ühte lugu üle minuti kuulata. Samas neil on veel tulla üle seitsme mäe ja ühe Poola, katsun rahuneda.

Üldiselt enne kui mu elu muutus läbi selle telefoni kõne lugesin ühe tüdruku bloggi, Baghdad Burning. Räägib sellest kui "palju paremaks Ameeriklased elu Iraagis tegid oma rahumissioniga". Igaljuhul esimene asi mida ma Ameerika Presidendiks saades teen on, kõik maailma sõjad ära lõpetada, hallo kus on asja point. Siin kohalikud ühika ameeriklased tahtsid täna jõuluprae küpsetada, aga nad ei saa kalkuni üles sulatamisega hakkama, ja üritus lükkus homsele edasi. No ja sellllised vennad korraldavad siis rahumissioone.

piiiz.

Jõulutervitus

Ma olin täitsa leppinud reaalsusega, et jõulud see aasta minuni ei jõua. Õnneks mängis ka ilmataat kaasa ja sulatas kogu lume ära. Ühikas on meid järel jäänud 5 ja keegi teistest jõule ei tähitsa (ortotoksid ja muslemid). Ühesõnaga kõik toimis ja kui raadiost parasjagu jõululaule ei tulnud, läksid jõulud täitsa meelest ära.

Kuni tänase hommikuni. Hakkasin õue minema, könnin mina trepist alla ja näen et kellegil on postisahtlis kaks suuurt ilusat pakki- „mõnel on sõbrad“ mõtlen. Jõuan lähemale, jään korra seisma, zoomin - mida *****, minu postisahtel. Jõuan juba ärrituda, et postionu on taaskord Zacyee kirjad minu boksi pannud, aga siiski mõlemal on minu nimi peal. Marie ja Liisi, Kaija- shokolaad ja piparkoogid. Imelik tunne valdas mind- rõõm on selle nimi vist nagu ma vanast ajast mäletan. Suur, suur südamlik aitäh teile, tegite mu jõulud !

Kuna igal heal asjal on ka halavd küljed siis tänu sellele, et suures rõõmueufoorias võtsin ma pikema tee poeni, jõudsin kohale kell 13 ja 0,0001 sajandiku ja pood oli juba kinni. Samas pole hullu, 30ndal tehaks pood jälle lahti ju. Austrias on reaalselt võimalik ka jõulude aeg nälga jääda. Piima mul nüüd pole, samas on mul piparkoogid ja shokolaadi. Siis on mul veel naabripoisid ja nende külmkapp.

Ma siin koguaeg räägin, et tunnen hullult oma sõpradest ja kodus ja perest puudust. Nüüd kui ühikas reaalset vaikne ja rahulik on ja kõik tasustamüra koju sööma on sõitnud näen asja veits selgema pilguga. Kõik kes jäid, mõninga erandiga, on need kellega ma ka selle müra ajal kõige rohkem suhtlen. Ja ma ennem mainisin, et nad ei pea keegi jõule. Siiski, lõunal kööki minnes olid neil kõigil räigelt kavalad näod peas, ma juba valmistusin et kohe kallatakse mind ketchupiga üle vms aga ei- neil oli mulle jõulukingitus !!! See oli kõige armsam asi mis minuga kunagi juhtunud on. Nad vist ongi mu sõbrad, kodu ja pere.

Nüüd ma siis otsustasin mitte olla Grinch ja pean siin omaette jõule. Aeg-ajalt saabub kodukandist ilusaid smsse, mõned lubavad verivorste saata :D mõned on niisama viisakad. Head meelt teevad kõik. National Geographiku kodulehelt lugesin just et Hawaiil saabub jõuluvana paadiga, Californias ja Austraalias aga surfilauaga. Keskeuroopas on toas enamasti kunstkuused, sest iga aasta päris kuusk soetada oleks liiga kulukas. Siin kandis luuletusi ja laule esitama ei pea, kinke saab niisama ja Indias ehitakse kuuse asemel hoopiski banaani- või mangopuud. Ja Austraalias süüakse jõululõunat enamasti rannal- tundub tore aga kes nüüd mõtles Võsu randa sööma minna siis ma ei soovitaks. Las igaüks jääb ikka oma raamide juurde.

Häid jõule ja head isu, ärge unustage oma kaugel elavaid/olevaid sõpru, kaugemal ei pruugi elu üldse mitte ilusam olla, ja isegi kui on- sõber kulub alati ära

Terje

Ps Marie kirjutas oma kirjas et ma mõistuse pähe võtaksin ja koju tagasi tuleksin. Kallis Marie, see sama mõistus ongi ainuke asi mis mind siin hoiab !!!

Sõber kino Sõprus

Alates sellest päevast kui ma kasutan pikemat interneti kaablit (lühem ei ulatunud voodini, väga kehv) on mu internet mitu korda aeglasem. Lihtne matemaatika- kaks korda pikem kaabel võrdub kaks korda aeglasem interet.
Siis eile ma ei läinud välja, mis oli hea mõte sest Zaycee filmikogumik leidis mu ja me veetsime koos väga mmm huvitava öö. Tervis on kohe hulga parem, samas päevaplaanidesse tuli sisse viia tugev korrektuur, sest selleks ajaks kui mina silmakesed avasin oli raamatukogu juba 10 minutit kinni, seega pole erilist mõtet sinna minna täna.
Siis kino sõprus on mul hea sõps ja iga nädal ikka saadab mulle mõne meili (parem lubadusepidaja, kui sina, Mari). Täna näiteks saatis kirja, et nüüd aasta viimastel nädalatel näitavad selle aasta parimaid ja vaadatuimaid filme veel. Korraks läksin kurvaks, et ei saagi neid näha, aga kui filmide nimekirja nägin, siis kurbus kadus- ma olen neid KÕIKI juba näinud :D 2009 on igaljuhul korda läinud. Igaljuhul kui kellegil huvi on siis I strongly recommend- VICKY CRISTINA BARCELON, GENOVA, HAPPY-GO-LUCK JA TELGITAGUSE.
Lund sajab muideks ikka/jälle.

Ilusat viimase advendi eelset päeva soovides,

T

Jõuluvaaheeeaaeeg

Kuna ma ei suuda otsutada, mis täna õhtul teha- kas jääda koju, hoida oma seagripp endale või minna välja ja jagada seda ka teistega- jagatud seagripp on kaks seagripp nagu ütleb vanasõna- siis ma kirjutan siia mõned read, äkki saabub selgus.

Tegelt mul pole notsukat, ma tegin nalja, MINUGA SELLISED ASJAD EI JUHTU, mul on lihtsalt külmetus ja õhtune palavik. Päriselt ka- ainult külmetus. Mis ei taha küll kuidagi üle minna. Siin kohal kohe ütleks ära ka, et jõulukinke/kaarte see aasta ei tule sest proua apoteeker võtis kõik sulli ära mis mul oli. See eest on mu olemine juba veidi helgem. Kuid kõige paremini aitas seegi kord alternatiivmeditsiin ehk siis lihtsalt haiguse ignoreerimine.
Lumiseid pilte te ka veel ei näe nagu te näete sest iga kord kui ma piisavalt virgun on väljas juba pime. Aga lund veel on, küll ma hakkama saam üks päev sellega.
Loogiline et kui väljas on kõige külmem, toimuvad kõige pikemad välitööd. GPSiga sateliidi asukohamääramine oli raudselt lihsam kui oma varvaste asukohamääramine.
Enne jõuvaheaega on alati natukene kahju koolist ära minna- mõelda vaid, ma ei näe neid nägusid keda ma muidu 5/7 kohtan nüüd 3 nädalat sest nad lähevad kõik koju ära- kellel on kodu Hollandis, kellel Saksamaal, kellel elab tüdruk Genfis ja kes läheb vanaemale Uus-Meremaale külla (kõik näited elust enesest). Samas kui ma mõtlen et neid kursusekaaslasi on mul 80 ja jagan selle ühe igatsusega nendevahel ei jää väga suur igatsus järgi ja ma vast elan üle. Samas on veits kurb mõelda et kuna mõnel inimesel on tobe vajadus koguaeg kuskile välismaale ära minna , siis näiteks Kai läheb juba jaanuari lõpus ära ja Sebastian läheb järgmisest talvesemestrist Riosse õppima. Kõige paremad koolisõpsid mul, ja nemad ka vaid ajutiselt.
Sebil on hetkel pruta külas (kes on pärit, uskumatu kokkusattumis- Riost ) ja nad on juba viis aastat niimoodi pendelsuhet pidanud. Mõnikord mõtled, et miks noored, vaprad ja ilusad tegelevad sellise mõttetusega nagu kaugsuhe. Aga täna kui ma neid koos nägin siis ma sain aru küll. Ja Kail on ka tüdruk kaugel kaugel Genfis. Kai ise on pärit Saksamaalt. Ja nad kohtusid selle tüdrukuga Tais puhkusel olles, Kai ei oska prantsusekeelt ja tüdruk ei oska saksakeelt aga nad on 3 aastat koos olnud. Ilus asi see armastus.
Kuna jõuludeks minnakse koju ja ühkas pole kellegile kodu siis selle maja migratsioon on ka täna tugevalt negatiivne. Kuna minu toa aknast on näha peauks (ja ühtlasi on uks juurest näha minu tuba) siis istun siin nagu rekkajuht -iga natukese aja tagant on vaja kellegile lehvitada.
Homme on vene tüdrukul sünnipäev ja andsin pühaliku tõotuse õhtuks peotippvormis olla, pluss homme pean ära käima Eestis saatkonnas, sest ma unustasin (loogiline, mina ju) oma kapsuni ja klambri suure jõulujoomingu käigus sinna. Lisaks peab kindlasti ära käima linnaraamatukogus, kes teab mis hetkel nad otsustavad et neil on nüüd jälle riigipühad ja nad paar nädalat ei viitsi raamatukogu lahti teha. Ja vaheaeg on kolm nädalat, isssand issand.
Ja kui mul enne oli kahenetuba endale siis nüüd mul on KAKS kahest tuba endale. Naabri Kaisa läks tagasi Polzkasse ja jättis toavõtmed mulle, et ma oma emme ja issi sinna magama saaksin panna. Nii et kui kellegil on öömaja vaja siis linnast nr 3 või 8 troll, Herrnau peatus, Mersu keskuse juurest vasakule, tänava lõppu siis, veits paremale, Haus Humbolt ja alt nr 132 helistada. Ühtlasi mainis Kaisa ka, et külmkappi jäi toitu ja et ma selle ära sööks enne kui see halvaks läheb- no problemo, alustan kohe.

lg

Olen Grinch

Kerge Altostratus katab meil siin taevalaotus ja alates eilsest õhtust on laiia lund sadanud(järelikult on temperatuur pilve sees alla - 40 kraadi). Kliima eksami sain ka tehtud, eksam oli lihtne aga probleem oli selles et ma õppisin ainult raskeid asju sest no eluseees ju ei tule eksamisse fakte, tulid- kõik küsimused olid fakti küsimused. Feil.
Ilm iseenesest enam külm ei ole (nagu teil seal, HAHAHAHAHAHAH). Aga nädalavahetuse külmus jättis mu pähe tugeva jälje- mul on väga tugevad ventilisatsiooni probleemid nina-kurgu piirkonnas. Karumõmmi hääl on ka.
Nüüd ma siis olen oma patjade ja tekkide tsunglis ja loen teiste blogge ja ei saa aru kas bloggi ei ole sobilik kirjutada kui sul ei lähe väga hästi või kas kõigil siiis lähebki nii hästi. Mis on iseenesest tore. Aga koju tahaks küll ilgelt. Või siis tahaks kodu siia.
Kunagi kui ma tunnen äkilist energia puhangut, lausa sellist et ma viitsin voodist tõusta siis ma kleebin teile siia mõned lumised pildid ka.

x, Grinch

Selgituskiri

Kuna ma eile suutsin korra veidi ärrituda olukorras Mis sa õpid ? Ma õpin geograafiat. Äää, geograafiat ja Salzburgis, huvitav valik. (viimases lauses oli iroonilist tooni rohkem kui Kreekal riigivõlga). Missiooni tundest avalikustakski siis oma HUVITAVA VALIKU tagamaad.

Mainiks ära, et järgnev tekst ei ole nii värske kui lumi mu akna all vaid juba vähemalt 3 kuud vana, kirjutatud ENNE Austriasse tulekut, kui mul oli tunne et mitte keegi ei oota ega ei vaja mu selgitusi MIKS GEOGRAAFIA JA MIKS SALZBURG. Peale mu enda. Siis saigi see tekst kirjutatud ja Terje riigisaladuste kausta salvestatud. Eemaldasin teie heaolunimel tekstis kõik liigsed emotsioonid, sentimetaalsuse ja ebaolulise, et blog ei väljuks oma rangetest kollaseajakirjanduse raamidest. Jõulud on jagamise aeg ja ma siis jagan teile seda ainukest mis mul on- ennast. Ja ei tule kergelt mul see jagamine.

Miks geograafia ?

Maailmakaart tundub ilgelt põnev. Mind huvitab miks see (Ingeborg)mägi on seal ja mitte seal. Siis mind huvitab miks need inimesed elavad seal mitte seal ja kõige rohkem huvitab mind et KUIDAS NEED TEISED SEAL SIIS ELAVAD. Jep, kõlab rohkem nagu turism. Aga turism on geograafia+kommerts ehk pähemäärimine ja majandus ja kõik mis liigselt ümber raha keerleb kuulub endiselt minu NOT TO DO listi, ükskõik kuidas ma asjale ei läheneks. Ma ei taha määrida inimestele pähe Egiptuse reise kui ma tean et Egiptuses on liiv must ja arvatavasti kohta seal rohkem eestlasi kui stroomi rannas.

Tundes piisavalt iseennast tean et ainuke asi mis mind sundida suudab on uudishimu ja tahtmine. Seda on viimane aasta ja sport mulle eriti selgeks teinud. Asi läks kunagi tõsiseks mitte sellepärast et ma oleks olnud eriti ambitsioonikas, vaid sellepärast et mulle meeldis. Viimane aasta on olnud aga puhas kohusetunne ja sundimine. Ma ei taha sinna külma basseini minna ja ma ei viitsi lõike sõita. Ok, muidugi mulle ikka veel meeldib see tunne kui 20x100m reziim saab läbi, aga mulle meeldib just see tunne et uhh see on nüüd tehtud, mitte ohh teeks seda veel.

Nii on ka kõige muuga. Ka geograafiaga. Käsi südamel võin öelda, et Eestist põgeneda EI OLE sel korral mu eesmärk. Oleks ma mõnelt eesti ülikooli lehelt leidnud eriala ja õppekava mis oleks rõõmumehikesed mu kõhus kukerpallitama pannud siis oleks ma Eestisse jäänud. Aga rõõmumehekesed jäid tuimaks.

Miks Salzburg ?

Sest Eestis polnud midagi mis piisavalt huvitaks. Kunagi Tallinnasse õppima minnes sai lubatud, et seeee on selleks et ma saaks Saksamaale ülikooli minna. Väga kift ju, välismaaale ülikooli. Eelmine suvi Bremenis olles, sain aru et pole lihtne minna elama Saksamaale kui sa oled eelnevalt elanud Sveitsis. Saksamaa jääb alati kuidagi ebasümpaatseks.

Sveitsi tagasiminemine polnud variant, sest mõnda asja tehakse elus vaid korra.

Siis selgus veel, et Saksamaa ülikoolides on õppemaksud ja sissesaamisnormatiivid. Mõlemad tundusid tülikad.

Samas selgus et on olemas koht kus neid pole- jep, Austrias pole õppemakse ega sissesaamispiiranguid (sisse saavad kõik kellel on lõpetatud GÜMNAASIUMIharidus ja piisavalt hea saksakeel). Austrias saab geograafiat õppida Salzburgis ja Viinis. Dilemmast Salzburg või Viin võiksin kirjutada raamatuid kui mitte raamatukogusid. Õppekava Salzburgis tundus veits minum. See vist lõpuks saigi otsustavaks. Otsus igaljuhul sündis lõpuaktusel ja -olgem ausad-täitsa lambist.

Teemaga nüüd 3 kuud hiljem edasi minnes, lisaks et dilemma Salzburg Viin pole endiselt tulesid kustutanud. Salzburg keeldub olemast mulle hea sõber ja Viini ülikool näitab mulle üha uusi ja helgemaid külgi. Ma ei ütle et geograafia oli ainuõige otsus aga ma tean et mulle väga meeldib kõik mis ma loengutes kuulen ja mõte et millllllleks mul sellllist asja veel vaja on külastab väga harva mu peakolu. Ma isegi tean kelleks ma suurena saada tahan. (Eip, mitte töötuks) Veits läheb veel teadmisi vaja, et seda täpsemalt formuleerida. Annan teada jälle, kui õiged sõnad leian. Võtke vabalt paar aastat ootamisaega.

xo, T

Jõulud ja muu

Kuna järgmine nädal on meteroloogias eksam, mille mu naabritüdruk on näiteks kolm aastat järjest läbi kukkunud, mis teeb mind natukene ärevaks, siis põhirõhk ongi see nädal olnud näiteks rõhul, või äää, tahtsin praegu tark näida aga mul puudub vastav eestikeelne sõnavara, nii et jään osiiski ma liistude juurde. Põhielu elan raamatukogus. Täna hommikul läksime Zacyeega vapralt kella 9ks õppima. Pikasammu vennad nagu me oleme, jõudsime veits enne 9sat kohale ja raamatukogu polnud veel avatud. Mõtlesime siis kõrvalt kohvikust hommikukohvid võtta, aga eiiiii ka kohvik polnud avatud. Kamoooon, mis on kohvi point? - et ta padjanäod HOMMIKUTI üles ärataks. Inimesed ei saa siin ikka millegile pihta. Üldse tundub veider, et kuidas see maa ja austerlased nii rikkad on KUI KÕIK ON KOGUAEG SULETUD JA KOGUAEG ON RIIGIPÜHAD (see esmasp. teisip. näiteks oli) !!! Sama küsimus vaevas mind ka Zürichis elades. Vahepeal käisin loengus ka, uurisime GPSi masinaid ja kuidas need funkavad, välja proovima ei saanud kahjuks minna, sest paduvihma sadas, nagu ka eile ja üleeile ja kindlasti ka homme. Eii saa mina aru kust seda tuleb nii palju. Isegi nüüd kui mu peas alinult meteroloogia ongi, jääb see mulle mõistatuseks. Üleüldse mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma saan aru et nii palju oleks veel vaja juurde õppida.
Ja kui keegi paar koroko pisarat tahab puistada siis soovitan Jean-Louis Fournieri raamatut Kuhu me sõidame, isa ?(pole ilmunud veel eestikeeles kahjuks) . Lugu sellest kuidas ühte perre sünnib puudega poiss ja siis kolme aasta pärast sünnib uus poiss ja see on ka puudega. Raamatu autoriks on poiste isa, kes väga humoorikalt, nii palju kui sellised olukorras huumor võimalik on, kirjeldab nende elu ja olu. Ühe ampsuga lugesin selle raamatu läbi ja siiamaani käib pea ringi. (Ühtlasi kummitab Heigo lemmiknali: Puudega inimene otsib kaminaga korterit :D:D). Selle 200lk lugemiseks kulus umbes 2h ja mitteühtegi pausi samas kui 50 lk lugemiseks klimatoloogia õpikust on kulunud nädal ja väga palju pause, ei teagi nüüd milles asi. Homme on Salzburgi eesti majas jõulupidu. Salmid pidi meelde tuletama- ma jään oma igaaastase Jõuluvana kullapai kingi mulle suhkrusai mina olen pisi pisi ära minult salmi küsi juurde. Ja esmasp on ühika jõulupidu. Päris jõulude ajal oleme mina, Berat ja Zacyee ainukestena siin ühikas, ülejäänud sõidavad kojju. Pidime õudukat vaatama, kus kolm inimest on ühes suures kõledas koledas hotellis lõksus ja kuidas nad kõik üks haaval hulluks lähevad, tundub tore viis veeta jõuluõhtut (samas mu jõulutunne ja meeleolu sellele täitsa vastav)

xo, T

Jõulumeeleolu missugune.

Üks kurb lugu

Kuna siin kandis on rattad transpordivahend number üks, siis on ka ühel endast lugupidaval tudengil olemas oma kaherattaline. Samas tudengid on kaduv nähtus, rattad aga jääv. Seega tekib siia ühika ümber palju raame, mille omanik on eluga edasi läinud ja ratta maha jättnud. Iga paari kuu tagant käib maja ümber ring kole rattasööja koll ja neelab kõik omanikuta (ehk nimeta ja lukustamata) rattad alla. Nii oli see ka eelmisel reedel.
Kuna minul siin hetkel veel ratast ei ole, siis oma peaaegu toanaabriga läksime neljapäeva öösel rattashoppingule. Valisime endale, ja valik oli suur, välja sobivad(ehk võimalikult roosad) rattad, enamus neist küll proovisõitu üle ei elanud. Siiski saime mõlemad endalne päris pandavad raamid. Kirjutaisime ilusti oma nimed peale, pumpasime kummid täis(pumba ka varastasime, ja ühtlasi lõhkusime ära, siirad vabandused omaniku ees) ja olemas nad olidki. Minu oma oli selline kuldne- roostekuldne.
Kaks päeva ilusti teenis mind, kolmandal läks esijooksu sisekumm puruks. Kuna raske lapsepõlv on mulle õpetanud, et katkise sisekummiga kaugele ei sõida, siis jätsin ratta linna. Kuna ma sealt nagunii jooksmas käiies mööda lippan, plaanisin ta millagil koju tuua ja terveks tohterdada (kuigi ma olen kindel, et uus sisekumm oleks 3 kordselt ületanud raami väärtuse).
Nagu nutikas lugeja juba taipab, seda ratast mul enam pole. Läksin talle täna järgi aga mida polnud oli ratas. Üks varjant et keegi varast selle (taaskord), ta endine omanik leidis ta või ta lihtsalt roostetas ära.
Eile ma veel rääkisin Kaijale ja emmele, et mul on nüüd ratas tore, tore, ja isegi kui see mult ära varastatakse siis pole kurb ka, sest olgem ausad, ka ma ise varastasin selle (me ise nimetasime seda küll adopteerimiseks) kuid hetkel on küll veits igatsen teda. Nii et ratas kui sa seda loed siis pliis come back home, I miss you.

Murphy seadused ja avatud Euroopa

Täna käisin ära kauakardetud tööametis, et uurida kas nad oleks nii lahked ja kirjutaksid mulle tõendi, et isegi kui ma olen pärit idablokist tohiks ma kas või natukenegiii maailmale (ja oma pangakontole) kasulik olla. Pole ju palju palutud. Siiski, siiski. Eiiii saa, võimatu, lubamatu, ennnekuulmatu. Kui siin riigis leidub mõni naivnee tööandja, kes kirjutab neile(ja maksab ka loomulikult, heaoluühikskond siiski), et temal on mind ja ainult mind vaja ja ma töötan tema ja kogu püha Austria alluvuses elu lõpuni ja edasigi, siis võibollla kui joppab, siis saab. Aga väga vähe tõenäoline. Korra mõtlesin, et kas hakata nutma, jalgu trampima ja kisendama. Onu vist luges seda mu näost ja ütles armsasti, minu sõbraliku küsimuse peale et miks nii ranged (loe: lollid) reeglid üliõpilastöödele, et ma võin ju Eestisse tagasi ka minna. Jep, hea meelega läheks, teie ülikooli võtan ka kaasa endaga. Ehitage uus, nagunii ju koguaeg ehitate siin. Isegi kogemata ei ole ma nõus sinna tööameti majja enam tagasi minema.
Peale seda joooksin rahvusvahelise poliitika loengusse, kus teemaks oli välispoliitika ja nimelt Austria välispoliitika, kus lektor kõva häälega mikrofoni ütles, et oi meil siin Austrias on väga avatud tööturg ja väga head tingimused välismaalstele. Jep, mees, nii on.
Kuna loeng ja sellele järgnenud rahvusvaheliste suhete loeng olid siiski huvitavad, siis otsustasin, et kuni aastani 2011 kui Eesti kehtib kui "uus EL maa" ja need vägevad piirangud peal on ma õpin hullumiseni. Alustan nüüüd.
Ilma juttu ka- ilm on ilus.

xo, T

Selline lugu ka et oman täiesti ametikult lennupileteid 02.02 Tallinn Lennart Meri lennujaama ja 23.02 tagasi siis jejejemaale. Tänks, mamps

Essa advent

Tähistan siin esimest adventi nagu eelmisel ja võib olla ka üleeelmisel ja kindasti kohe üleüleeelmisel aastal- kodust kaugel ja päris üksi. Tegin endale advendi võiku ja joon advendi kohvi. Väljas paistab päike, linnud laulavad ja lund igaljuhul pole siin kandis alates oktoobri algusest nähtud ringi liikumas, isegi vihma pole viimasel nädalal minu mäletamist mööda sadanud.

Alates hetkest kui elu mulle Albert Einsteini tähtsuse ja elektri kasulikkuse selgeks tegi, näiteks et olukorras kui sisened esimest korda kuskile ruumi oleks kasulik tuli põlema panna, sest võib juhtuda et ruumis on trepp ja kui tuli ei põle ja sa seda ei näe, võid sealt alla kukkuda ja päääris mitu sinikat jalgadele ja peavalu paariks päevaks kaasa saada, igaljuhul alates sellest hetkest olen palju aega veetnud oma kollase lina ja sinise teki vahel ja iga 10 minuti järel kõiki maailma jumalaid lehmade eest tänanud, et nad mu kondid nii tugevaks on teinud, et need küll vist kunagi ei purune

Eile siiski vedasin korraks oma tumesinised koivad teki alt välja, sest linnas toimus Krampuslauf. See on selline jõulukarvenal, kus hästi karvastes kostüümides (ma loodan et need ikka olid kostüümid) onud jooksevad rongkäigus mööda linna ringi ja peksavad pahasid lapsi, et onu püha Nikolo oleks kergem olla ja ta 6. detsembri saaks kõigile headele lastele kommituutusid jagada. Päris hirmus oli igaljuhul. Oma uue sõpsi Sandraga, kelle isa on kuskil ajalehes mingi tegelane, jagasime väikestele ära hirmutatud lastele shokolaadi ( mõne sõime ise ka ära tegelt).

Ilusat ja ilusamat esimest adventi, idablokk :)

xoxo

Kartograafia loengu kokkuvõte

Täna peale hommikust loengut hakkas igav ja otsustasin haigeks minna. Kõigepealt võtsin peavalu, segasin väsimusega lisasin pahaolla ja isupuudumise, kojujõudes raputasin kõik läbi, viskasin pikali, et lasta taignal kerkida ja voila nelja tunni pärast (kui oleksin pidanud olema juba kartograafia loengus) ärkasin ülesse, ja valmis ta oli. Hetkel olen uneliivapeale tige ,et miks teda nii palju oli ja äratuskellalt ootaks ka vähe rohkem iseseisvust (magama jäämine polnud plaanitud). Samas peavalu ütleb, et ma neile andestaksin.
Mis seal ikka, temaatilistest kaartidest jääb üht teist teada saamata, aga võib-olla saab midagi kasulikumat tehtud (kahtlen) .
Igaljuhul nädal on läinud ilusti, nii palju kui ma mäletan. Suht rutiinseks on siin ehitusplatsil see elu muutunud (peaks edasi liikuma ?). Päeval olen koolis nendes vähestes loengutes mis mu tunniplaanis seisavad, vabaaega veedan raamatukogus geoloogiat õppides (oleks ma kooli ajal ka nii palju aega õppimisele pühendanud, oleks ma juba gümnaasiumi bakaga lõpetanud ) Õhtuti varjun siia oma koopasse ja tõden (mis sõna see veel on) iga kord et siiin majas on kehv aura õppimiseks. Nt on meil siin iga õhtune/öine live Hispaania seebikas, sest Hispaania tüdruk arvab et Hispaania poiss ei armasta teda nii palju kui ta tahaks ja näiteks karjub ta peale või läheb kätega kallale. Õhtuti/öösiti koguneb ülejäänud korridori rahvas kööki punkrisse, tõmbame kiivrid pähe ja palvetame et meie neile ette ei jääks.
Sel nädalal oli ka paar highlighti: esiteks emmega rääkimine, ajaa see oli teisipäeval, kui meil oli väljas 18 kraadi sooja (jep, see päev oli mul vihmavari kaasas) ja alles öösel hakkas vihma sadama. Emmed ja issid ja muud tähtsad tegelased tulevad juba kuu aja pärast ehk nelja (okkk, viiie) nädala pärast siia ja igakord kui ma sellele mõtlen hakkavad need vihmaussid mu kõhus (mis ma väiksena ära sõin) need vihmaussid hakkavad tantsima (Viini valssi, kindlasti). Siis teine tore sündmus oli veel see et Meriliis jäi üheks ööks mulle siia seltsi. Väga üleolev tunne on ikka see eestikeele rääkimine (nt poes uimaste inimeste sõimamine).
Hetkel ma õpin ka geoloogiat muideks, raamatud ja materjalid on lahti laual (open-book studing). Kui tahate elus kuskile jõuda siis ma seda ei soovita. Mul tuli nüüd magamise tunne jälle.
Ühesõnaga siis elu on täitsa hea siin pool alpe (mis on lumised) Tulge külla keegi (võibse tegema mulle, sest ma ise ei jaksa sinna kööki minna ja juua tahaks ka midagigigiii ) Kõrvalvoodi on mul veel täitsa vaba ja ise võtan ka vähe ruumi ja öösiti nagunii ei maga.

xoxo, T

(u 10 mintsa valisin praegu teksti värvi, nüüd olen küll nii läbi ,et tuleb teha üks vähemalt 5 tunnine uinak, õnneks saabus ka kallis naaber, kes tõttas haigele venelasele võileibu ja kohvi tegema, ma mõtlen et ma nüüd jään kohe pikemaks ajaks haigeks vist)

Elutõed

Et mu blogil ka praktiline väärtus oleks panen siia kirja mõned tähtsa elutõed. See kord siis ühikas elamisest:
a) kõige lahedamad inimesed elavad ALATI sinuga ühel korrusel, ülejäänud ühikas on imelikke täis
a2) Peo vältimine võib osutuda raskemaks kui peole minemine, samas pole õige, et ühikas on igapäev pillerkaar ja karneval, mõnikord on täitsa väga rahulik kohe
b) Kui saab otsa kohv, piim või muu selline, on väga ratsionaalne mõni päev (või nädal) teiste kohvi, piima ja muu sellise peal elada. Soola, toiduõli või nõudepesuvahendit pole üldse mõtet endale osta. (Kommunism ja ühismajandid toimivad)
c) Tuleb teada, millal enamus rahvast sööb (hommikusöök enamasti kella 14-16 vahel, lõuna 20-21, õhtusöök alates kella 00st ) ja siis "kogemata" kööki sattuda. Vahel võib ka nihu minna ja on üks nendest rahulikest päevadest, väike toiduvaru võiks endal siiski olla.
d) Üldiselt käib võidurelvastumine ning tuleks jälgida, kuhu oma kahvleid, nuge, klaase ja kruuse jätad. Minul näiteks on kahe klaasi asemel 3, samas pole mul ammu enam ühtegi lusikat, jogurtit söön kahvliga, kohvi segan joonlauaga.
d2) "Hey, thats my coffee-cup !" "No, thats mine, I found it!!!" (See oli vähemalt nädal kurvalt riiulil seisnud, võtsin ta enda hoolde, IGAVESEKS)
e) Pühapäeva tunneb ära segamini köögi järgi (nv koristaja ei käi)
f) Kui ööseks toaust lukku ei keera, võib juhtuda et kell 04.00 tulevad su tuppa kaks poissi kõrvaltoast, et küsida ega sa nendega piljardit taha mängima (ma ei tahtnud)
g) 11.00 on varahommik
h) 02.00 pole hilja
i) postionu ei pane su kirju MITTE KUNAGI sinu postisahtlisse vaid kõrvale, ülesse või teiselepoole kõrvale
j) ühikas elamisel pole miinuseid

Ilusat algavat nädalat,
T

NB Tahaks tähelepanu pöörata asjaolule, et peale 4 aastat blogi omamist, panin ma nüüd ka kellaaja õigeks (ülikool teeb tõesti targaks)

Mu superv6imed

Peale tänast klimatoloogia loengut väljas seistes ma m6tlesin järgi ja leian, et olen endale ikka täiesti 6ige ala valinud. Ilmaennustamine on mul igaljuhul veres: IGAKORD !!! kui ma vihmavarju kotist välja t6stan, et lasta tal üks päevgi kodus pikutada ja tennised jalga panen HAKKAB PADUVIHMA SADAMA !!! Ja kuskilt lugesin, et siin peaks mul alpid näha olema, ei oska komenteerida, ma näen vaid pilvi, pilvi ja veeel pilvi.
Ja täiesti mitteametilk teadaanne ja eilse öö uurimustöö tulemus on, et viibin 02.veb kuni 24.veb seal ilusas, lumises, soojas, pilvitus, koduses, ilma ehituskraanateta kodumaal. R6huks siiski sellele, et tegemist on mitte ametliku teadaandega.

Ai, ja siis ma tahaks 6nnitleda Liisit presidendiks saamise puhul ! Väga uhke olen Su üle igaljuhul.
Ja siis ma tahaks, et Loore mulle külla tuleks, et ma talle teed keeta saaksin. Samas üks vene tüdrukutest jäi haigeks ja helistas koju arstile ja arst andis vana hea venepärase soovituse- viin aitab alati.

Siis kui 24h-d on liiga vähe

Kell on lähenemas 1le ja mul pole plaaniski magama minna (emmeissi hingavad kolmkorda sügavalt sissvälja). See on lihtsalt kirjeldamatult hea tunne, et 24 h-ga jälle ei saanud hakkama ja tuleb öötundidelt lisa võtta. Mitte, et ma midagi tähtsalt teeksi, oh ei, aga mul pole igav ja mul on lausa tore.
Hommikul kell 9 helises äratus kell umbes pool 11 ärkasin siis umbes tund aega jõin hommiku kohvi (samas on kohvi solvamine pruunivärvi kuumavee kohta kohv öelda, aga ma loodan et kohvijumal andestab ja ei karista mind elu lõpuni sellise jamaga). Siis kui oleks pidanud juba kooli poole liikuma alustasin ma nende asjade tegemist, mille pärast sai härra äratuskell kell 9 ülesse aetud. Aga rahvusvahelisse poliitikasse jõudsin ma siiski ja õigeks ajaks. See oli ka ühtlasi ainukene loeng täna. Et kott liiga kerge poleks käisin koju tulles poest läbi, et osta piima oma pruunikuumavee sisse ja banaane, et kõrvad kasvaksid ja loengus paremini kuuleks. Kodus sõin banansikuid ja lugesin kinokava umbes poolteisth-d sest meil siin ehitusplatsilinnas on umbes taoline asi nagu pöff ja see algab homme ja ma lähen vaatan, siis ära mis neil mulle pakkuda on. Samas on homme naaberühikas ka erasmuse pidu, mis pole kerge üritus ja puudumist ei salli. Ja samas ma saan homme ka Mariti ja Meriliisiga kokku, sest teisipäev on eestikeele harjutamise päev, kus kella 11st kella 2ni toimub kogunemine. Samas on homme ka kaks jäkkajäkkat loengut: topograafia hommikul kella 8sast ja geololololooogia kella 14st. Kuhugi tuleb veel mahutada topograafia seminaari kodune ülesanne, sest tänane olukord kui ma esitasin teaduste tehnika koduse töö 8mini enne tähtaja lõppemist oli pehmet õeldes pingeline. Mm, ma ei mäleta enam mis mul öelda oli. Mmm, ma loodan et jumal, allah või siis buddha parandavad mu kirjavead siin tekstis ise ära, sest mu hamahari ja hambapasta kisendavad mu selja taga ja ma lähen pistan nad endale suhu karistuseks. Kirjutamiseni, lisan ka mõned pildid, Muki



Natukene päevakajalist (seagripp on ka meil popvärk):

Kirjutatud laupäeva õhtul 07.11

Siin oma kaevikus, vene maffia eest, kes üritab mind veenda peole minema, varjus olles, tuli tunne kirjutada.

Minu kaevik näeb siis välja umbes selline:

Kõigepealt kaks privaatset telegrammi. Esimine Inksile- Klassivennad läksid täna mäkke, seega hooaeg on alanud ja asu teele. Teine on Mariele- ma nägin lehmi. Kolmas on ka, see on kliimasoojenemisele- KAUA VÕIB VIHMA SADADA ?

Täna hommikul paistis Salzburgis päike ja ilus kevad oli väljas (ps jah, olen teadlik ka eestimaistest ilmaoludest). Ideaalne ilm kuhugi sõitmiseks. No ma sõitsingi. Sõitsin Linzi. Umbes 5min Salzburgist välja sõites tulid esimesed pilved, siis tulid teised pilved ja siis tulid VIHMAPILVED. Juhei Terje, ikka sõidame ilusa ilma eest ära. Õnneks Linziz oli ilm kontrolli all, mitte nii soe kui Salzburgis aga normal. Rongiga on endiselt väga kift sõita, väikestest küladest läbi, üle mägede, mägede kõrvalt ja mägede seest, ja lehmi näeb ka kindlasti (võimalik et olid siiski hobused, kes neil ikka vahet teeb).

Linzi jõudsin, väikese hilinemisega (ka rongid jäävad hiljaks, ise ka ennem ei uskunud), keskpäeval ja sain kokku Mertiga, kes elab Linzi lähedal ja kelle vanaema elab Rakveres (suur, suur Eesti nagu ikka). Sõitsime kesklinna, haniksime turisti-kaardi, käisime läbi kõik kultuuriasutused (McDonals, H&M, jne). Tegelt käisime mingis kiftis kunstimuuseumis ja ühes teadusemuuseumis ka. Siis sõitsime linnast välja, ülesse mäkke. Sealt nägime kiudpilvi, rünkpilvi ja sulgpilvi.

Kuna oma silm on kunn, siis pildimaterjali ka

Linz on 2009 aasta Euroopa kultuuripealinn ja jättis mulle kenama mulje kui see ehitusplats, kus ma ise elan. Salzburgis lihtsalt (ümber)ehitatakse toohuutuult. Linnaosasid ehitatakse ümber, sellepärast et oioi liiklus oli nii kehvasti korraldatut seal, rongijaama ehitatakse, sest arvatavasti põles mõnel lambil pirn läbi ja ei jäänud muud üle kui kogu maja ümber teha, siis tunneleid ehitatakse ümber, sest kui neli ratturit tahavad kõrvuti sõita siis nad eiii mahu, õnneks nüüd ehitatakse laiemaks, siis vast mahub, uhh. Üldiselt mind ehitamine ja ehitajad (head isadepäeva !!!) ei häiri, aga hinge närib see, et kõik saab valmis alles umbes 3-4 aasta pärast, siis kui mina ammu juba Stockholmis (või Roomas (k)) elan.

Eelmise nädala eredamadid sündmusi oli näiteks see, et ma käisin kolmapäeval Eesti saatkonnas oma lubadel järel, mis arvatavasti jääb lähimal ajal ka üheks vähestest kokkupuudetest selle roosa kaardiga, sest suurt midagi sellega peale pole hataka (samas lähenevad jõulud ja jõulukingi aeg .....). Siiski- sai korralikult tähistatud, ärge muretsege

Tippsündmus leidis aset reedel. Nimelt neljapäeva õhtul otsustasime, et rendilme auto ja sõidame 5kesi (2x itaalia, 2xhispaania ja mina) nädalavahetuseks Viini ja Budapesti. Reedel hommikul vaatasin koolis paar tundi maakaarti ja sprintisin koju. Ja siiiiiis, no siis selgus et me ei saa minna, kuna autorendionud otsustasid, et kuigi nad eelmine päev olid öelnud et kõik toimib siis siiski ei toimi ja me võime hääletada Budapesti kui tahame (ok, veits panin juurde, päris nii nad ka ei öelnud, meie krediitkaarte ei aksepteeritud lihtsalt). Ülejäänud päeva istusin oma toas ja kutsusin oma mõtteid ja häid vaime Budapestist tagasi, sest nad olid niiiii seal juba.

Nüüd on oht möödas, sest need hullud venelased lahkusid hoonest ja ma nüüd julgen kööki minna teed tegema, kuigi ma olen teadlik, et ka sellega võivad kaasneda omad ohud. Muideks, andsin pühaliku tõotuse järgmisest semestrist venekeelt hakata õppima, mõnikord võiksin küll vähe rohkem vait olla.

Kirjutamisisjdhie ja head isadepäeva !

T

Tahaks kohukest ja kodu-kohvi

Eine kleine Nachtmusik

Kuna mul on väga kehv mälu ja liiga tormiline elu siis ma üritan seda bloggi siin ikka elus hoida, et oleks kunagi midagigi lastelastele rääkida.

Eelmine pühapäev ilmselgelt ei teinud midagi kasulikku peale võib olla jooksmas käimise ja tee joomise. See eest pühapäeva õhtupoolik kuni esmaspäeva hommik oli väga aktiivne.
Esmaspäeva käisin koolis rahvusvahelise poliitika ja geoloooooogia loengutes. Õhtul ei mäleta, mis tegin. Teisipäeval käisin ka koolis, kolmapäeval ka.
Kolmapäeva õhtul oli geograafia tudengite pidu koolis. Seal käisin.
Neljapäeva liigavarahommikul (st kell 11) oli üks loeng. Oleks tore loeng olnud, aga kahjuks oli loengu kirjelduses : esmakursuslastele VABATAHTLIK. Seega ma igaksjuhuks ei läinud sinna. Aga õhtupoolsetesse loengutesse jõudsin, kindlasti õppisin ka midagi uut, aga nagu ikka- hetkel ei meenu.
Reedel oli hommikul üks normaalne topograafia seminar, kus spioneerisime googel earthis ja muudes sellistes paikades. Õhtu poole oli monstrum loeng (5h!) kartograafias, kus ma sain taaskord täiustada oma tripstrapstrulli mängimise oskust. Reede õhtul käisin kinos, kinos on alati hea käia isegi kui film ei ole kõige parem.
Laupäeva päeval ei mäleta, mis tegin. Õhtul käisin peol Kosova maffiaga ja jõudsin arusaamisele, et siin majas elades oleks rohkem kasu Kosova, Maketoonia, Poola või Hispaania keelest, kui sakskeelest. Pühapäeva terve päeva magasin, ja see ei olnud praegu piltlik väljend, sest ma magasingi reaalset terve päeva. Pühapäeva õhtul olin väga vapper ja ei läinud teistega peole.
Täna on meil siin riigipüha, Austria iseseisvuspäev. 44 aastat tagasi saadeti kõik võõrväed Austriast välja. Ja alates sellest ajast, ei ole välismaalsed siin väga teretulnud. Ma küll ootasin, et siin, nagu Sveitsis on välismaalane ka normaalne inimene aga austerlastele on välismaalane ikkagi välismaalane (nagu eestlastelegi)
Esmamuljed Austraist on sellised, et austerlased on väga sakslaste moodi- enamvähem naeratavad tänaval, aga väga rõõmsad ka välja ei näe. Ja kui mõni austerlane mu bloggi kunagi lugema juhtub siis läheb minuga kehvasti, sest selline väide on umbes sama hirmus nagu "eestlased on venelaste moodi", (mis eiii olee ju tõsii !!!:D). Salzburg on suhteliselt väike linnake, täitsa sobilik jala liikumiseks, kuigi jalgrattaid on siin ikka väga palju. Kesklinn on see koht ,mida turistidele näidatakse ja neid on seal ikka väga palju, juba praegu ! Arvasin, et neid tuleb siia talvel aga eiii juba paregu on terve vanalinn japse täis.
Saksa- Austria suhete juurde tagasi tulles, siis ka sakslasi on siin palju, eriti koolis. Kuna alates sellest aastast ei ole Austria ülikoolidel ametlikke õppemakse (ainult koolimaksud on, mis on lausa 16 eurot semestris), tulevad kõik saksa Hansud ja Greted ka siia õppima kuna Saksamaal on endiselt õppemaks. Ei möödu päevagi kui mõnes ajalehes selle teemalisi artikleid ei ilmuks- ala välismaalased tõmbavad Austrai ülikoolide taseme alla ja austria tudengid põgenevad austria ülikoolidest. Kuna Salzburg on väga piirile lähedal on siin olukord eriti "hull". Aga mul pole sakslaste vastu midagi, pigem nad meeldivad mulle. Kuna nad räägivad ka vabalajal normaalset saksakeelt. See on ikka kole asi mida need kohalikud hullud siin austria-saksakeeleks nimetavad.

Jällekirjutamiseni,
Terje

Bastien ja Bastienne

Kannan ette nädal nr 2 tegemised:

Esmaspäev 12.10
Esmaspäeval oli kaks loengut- saksakeel võõrkeelena ja geoloogia. Ühtlasi see oli ka viimane kord, kui kui ma saksakeeles käisin, sest pole huvi moodustada lauseid sõnaga õnn ja lugemist harjutada ning see kursus ei sobi nagunii mu tunniplaaniga. Geoloogias joonistasime mineraale.
Esmaspäeva õhtul oli meil ühkias semestri avapidu. Sellel õhtul ma õppisin, et globaalne ülerahvastumine ei ole mingi probleem. Väga vabalt ja sõbralikult on võimalik väikesele territooriumine (nt kööki) mahutada ära väga palju rahvast. Ja ikka on kõigil tore.

Teisipäev 13.10
Teisipäeva hommikul ma õppisin, et ei ole hea mõte vaid 2h magada, kui hommikul on topograafia teooria, kus su kõrval istub Clement, kes on su kõige parem sõps kursuselt ja kes pidevalt torgib sind pastakaga, sest tema arvates sa hakkad magama jääma (kuigi ma olin väga ärkvel, isegi kui ma seda moodi välja ei näinud!). Peale tunid tulin koju tagasi, et magada, milleni ma muidugi ei jõudnud, sest niiipalju muud vajalikku, kasulikku oli vaja teha (orkut, msn, facebook kui nimetada mõned). Õhtupoolses geoloogias läks mul juba paremini, mineraalid ja nende struktuurid on mu sõpsid peaaegu.
Teisipäeva õhtul vist midagi suurt ei toimundki, väljaarvatud see et süüa sai taaskord, sest Ben ja James, kes pidid esialgu tulema vaid üheks ööks, jäid ka kolmandaks. Mõlemad on kokkad, seega me keegi väga ei kurtnud, et nad kauemaks jäid. Eriti hea meel oli minul, sest nad on mõlemad väga toredad ja huvitavad poisiklutid, pluss Ben oli nõus olema mulle toakaaslane ja paar päeva ei tundnudki ma ennast üksiku koopakollina siin toas.

Kolmapäev 14.10
Kolmapäev on ainuke nädalapäev, kus mind ei ähvarda igavusse suremine, sest siis on päevas lausa 3 loengut- sotsiaalgeo, kliima ja hydro.geo ja õhtul veel teaduste alused. Kliima loengus oli natukene rohkem inimesi kui saali mahtus ja rektor alustas loengut :" Tahaks rõhutada, et selles loengus pole kohalviibimine kohustuslik". Nii motiveeriv. Lõunapausil, mis oli kerge 5h pikk, kirjutasin oma ühe essee valmis(4 on veel jäänud). Lisaks andsin lubaduse, et kui ma veel ühte nvl valmis ei kirjuta, siis ma kustutan orkutsit oma konto (mis võrdub sotsiaalse enesetapuga).
Õhtul oli linnas üle ülikooliline semestrialguspidu, aga hääled mu peas ütlesid, et ei ole vaja minna.
Päeval juhtus veel selline asi, et lund hakkas sadama ! Mitte mingit lima, vaid reaaalset lund ! (Vabalt võite jõulukinke mulle saata) Kui eelmine nädal samalajal oli 28 kraadi siis nüüd on 0. Stabiilsus olekski igav.

Neljapäev 15.10
Neljapäevast ma elan oma koopas jälle üksi. Kool hakkas alles kella 14st ja majandusgeograafia. Ilmeselgelt oli ka õpetaja eelmine õhtu semestrialguspeol käinud, sest ainuke asi, mis ma sellest loengust mäletan on see, et PIDEVALT olid paberid prozektori all tagurpidi :). Õhtul oli veel teaduste tehnikas ekskursioon, mille põhjal hakkame projekti tegema. Väljas oli -2 kraadi ja kuna mul läkiläkit pole, oli mul väga külm ja rohkem ma sellest reisist ei mäleta. Ühe sõpsi sain ka juurde sealt- Sebastiani, ta on Salznurgist pärit, mu essa Salzburgi sõps, jes.

Üleüldse on mul siin sõpradega nii, et kõige paremad sõbrad on Eestis, 2e leveli sõbrad Zacyee ja Berat elavad kõrval toas, Clement, Kai ja Sebastian on koolis mu sõpad. Kõik 5 on väga väärt leiud, mõnel neist on isegi huumorisoont !!!

Reede 16.10
Kella 8st hakkas topograafia harjutus. Enne seda suurt midagi teha ei jõudnudki. Topograafia on vägev, uurime igasugusied kaarte ja kunagi teeme ise ka kaardi (luban, et ei jäta Eestit oma kaardilt välja). Järgmine loeng, loodusgeograafia, hakkas kell 13 ja lõppes kell 20, vahepeal olid paar 15 mintsast pausi. Aga loeng oli huvitav, nii kaua kui jälgida suutsin. Viimased paar tunid oli ka huvitav, mängida tripstraps tulli ja kartulikuhja :D Koju jõudes mõtlesin, et käi jooksmas, teen teed ja lähen magama ära, aga läks teisiti ja sellest ebaõnnestumisest ma juba kirjutasin.

Laupäev 17.10
Ärkasin varahommikul veits enne 12st, käisin poes, sest tühi külm kapp ei toida ja hetkel kirjutan bloggi.

lg,

T

Võluflööt

Tere reedeõhtut,

Kuna reede õhtut enamasti bloggi kirjutamise õhtud.

Nii, selle eelmise lause kirjutasin ma kolm tundi tagasi, enne kui ma läksin kööki TEED TEGEMA, enne kui selgus, et Hispaania tüdrukul on sünnipäev. Nüüd ma enam ei arva, et reede õhtud on igavad ja bloggi kirjutamiseks :D
Und siiski pole ja kuna homme on mul juba vb meelest läinud, mis ma esmaspäeval tegin, siis ma, vähemalt alusatn, nüüd.

Kõigepealt väike meenutus eelmise nd lõpust, pühapäev, mis ma kuni kella 19ni arvasin olevat oma elu igavaim päev, kujuneks üheks lõbusaimaks üldse (oh neid eelarvamusi). Zayceele (kõrval toa poislie, kes on sündinud Nigeerias, elanud Sveitsis, Rootsis, Prantsusmaal, Ameerikas, Inglismaal, JNEJNE) talle tulid külla kaks inglise lordi (Big) Ben ja James (Watt).

Õõõ, jätkub homme.

Not so sunny sunday

Kui varem oli nii, et mul polnud netti, siis nyyd on nii, et mul pole netti, mul pole arvutit ja mul pole t2pidega t2hti. Arvuti l2ks OPile, loodetavasti tuleb tervena tagasi, aga ma kardan ta p2rast v2ga kuna ma n2gin ta arsti eile peol, oioioi.
Igaljuhul, esmasp2evast reedeni k2isin koolis. Peaaegu k6ikides ainetes on esimesed loengud 2ra olnud. Sellised ained on n2iteks nagu majandusGEOGRAAFIA, sotsiaalGEOGRAAFIA, topoGRAAFIA, teaduste alused ja geoloogia/geomorfoloogia.
Toakaaslast mul veel pole, ma ei jaksanud teda enam oodata ja kolisin tema poolde ka sisse. Igaljuhul, kui ta nyyd tuleb siis ta v6iks oma kapi kaasa v6tta ja pesemas kuskil mujal k2ia.
Reedel oli ekskursioon linnas, n2idati kus ylikooli erinevad hooned on. N2iteks keskraamatukogu, mis on l2bi rohkem kui viie korrusse !!! Laup2eval oli ka kohustuslik ekskurs, seal r22giti linna ajaloost jne. V2ga p6nev. Eile p2rast l6unal oli mu n2dala tipphetk, erinevate telefonik6nede n2ol. Eestikeel on ikka parim asi mis minuga kunagi juhtunud on. 6htul oli pidu, k6igepealt istusime yikak66gis, meid oli nii umbes 20, tugevamad l2ksid edasi Latin- Partyle, mis oli k6ige hullem pidu, kus ma kunagi viibinud olen. Ja kuna ma olin enda arust v2ga aegas22stev siis ma ei oodanud esimest bussi vaid tulin jala, tulemus oli see et me, kes me jala tulime, j6udsime umbes 20 sekki enne neid, kes bussi ootasid.
T2na, pyhap2eval on terve p2eva sadanud, olen korra jooksmas k2inud ja ylej22nud p2eva varbaid lugenud.
Aga mu arvuti kasutamise aeg sai v2ga l2bi.

Tsau, T

Halastus

Mul siiski hakkas kahju teist, uudishimulikes, ja copin siia avalikustamis kannatavad lõigub oma tänasest kirjast Marile :)

...Igaljuhul, täna hakkas kool. Kella 9sast kella 18ni, sissejuhatava loenguga üldse milline see Bakka Geo on jne. Täna oli kohal 130 !!!! inimest ja osad on veel tulemata ! 80 neist õpivad õpetajaks, ülejäänud õpivad saari avastama nagu mina. Kooli maja on niiiii uhke ja niiii suur, SA PEAD MULLE KÜLLA TULEMA ! SAAD ARU, RAAMATUKOGU ON ÜLE 3 KORRUSE :D:D Muidu on see maja kus mul põhiliselt loengud on, ainult loodusteaduste maja, botaanikamaja, jnejne. jReedel on Stadtführung ka, mis lõppeb Kneipes tuttvumisõhtuga (130 inimest !!!!). Saksakeelega on üldiselt nii, et saab aru, kui nad hoch deutschi räägivad, aga kui oma dialekti puhuma hakkavad, mis tavaliselt juhtub loengu lõpu poole, on PUPU. Ainete nimekirja ma saadan sulle kunagi hiljem, sest ma veel täpselt ei tea neid veel. Laup on esimene ekskursioon juba ja 30ndaks peab 3 kirjandt esitama, 2 lühemat ja üks niii umbes 10 lk, ääääääääääää. A kooliga olen üliüliüliülirahul. Tegelt ma ei julge koju minna, äkki mu toanaaber on tulnud, õõõõõ. Tsautsau, musimusi

Symphoni No. 40

Täna hakkas ÜLIkool, kella 9st kella 18ni olid kõikide ainete tutvustavad loengud ja näidati auditooriume ja kooli(vägasuurt)maja. Aga ma keeldun bloggi pidamast, kuniks mu arvutil puudub minu toas (kus ma endiselt üksi elan) internett.

(Ja kui ma kunagi veel peaksin kuulma sõnu nagu driver, instraleerima või LAN, siis ma võin ikka väga närvi minna)

Peatse kohtumiseni,
Üliõpilane

Pühapäev pildis

See on Salzburgi kindlus.



See on Salzburg.



See on ühikas.



See on tänav, mis viib ühikani.



See on lennuk.

Päev algus

Inspireerituna mu 3 aasta tagusest bloggist, kirjutan siia siis ka esimese tõsise sissekande.

Alustaksalgusest- eile sõitsin Tartust Münchenisse. Lennuliiklus toimis ja piloodid tegid oma tööd hästi, kuigi ma olen kindel, et maailma parim (tulevane) piloot on siiski Tanel. Münchenist S-Bahnide ja muude veduritega jõudsin südaööl Salzburgi. Sinnamaani oli igav.
A siis läks hullult põnevaks. "Tere, kas teil tänaseks ööks vaba voodit on vä", onu võtab sahtlist umbes väga mitu A4 lehte nimedega välja, "Kui need kõik ära ütlevad siis on.". Valides oma väga paljudest valiku võimalustest ühe, läksin istusin arvutiruumi diivanile ja umbes 20 sekundiga jäin magama. Kui ma pooleteist tunni pärast korra ärkasin, sest mu purunenud kaelalülid karjusid kõrva, avastasin, et ma pole ainus idioot, kes Oktoberfesti ajal hostelit ette ei booki ja mul oli kõrval diivanile tekkinud paar magavat sõpra. Järgmine kord, kui ma ärkasin oli hommik.
Kella 9 punkt jõudsin ühikasse, ootasin umbes paar sekundit, siis tuli tädi andis mulle mu immigrandipaberid ja toavõtme ja sellega oligi korras. Roommate pole veel saabunud, nv ei saa sisse ka kolida, nii et ma ei teagi nüüd. Pean vist lepima nädalavahetusega täis põnevaid vestlusi seintega.
Tuba on selline nagu tuba ikka, kaks voodit, suured kapid, pikk laud akna all, WC, duss. Süüa saavad teised mulle teha ühisköögis. Internetiga on kehvasti- isegi jaapanlased ei saanud netti !!! Ühesõnaga mitttte keegi ei tea, kus internet on.
Päeval käisin andisn ülikooli paberid ära. Kaks kõige tähtsamat asja- elamine ja kool on seega korras. Veel on jäänud miljonid väikesemad asjatoimetused nagu telefonikaardid, pangakontod, ülikoolitõndid, jnejne a need saab ka tehtud.
Inspiratsioon sai otsa, homme kirjutan edasi - ja avaldan oma uue telefoni ja PANGAKONTO NUMBRI.

Tervitused,
väike venelane mcdonalsist

Pidulik avamine

Polnud üldse plaanis enam kunagi bloggi pidama hakata, aga Inks tegi mulle ajupesu ja mul ei jäänud valikut. Polnud üldse plaanis seda bloggi avalikustada, aga üldsuse surve murdis mu ja siin see nüüd on. Ja pealegi, maailmavallutamisel võib ikka ette tulla probleeme ja probleemid muutuvad teatavasti väiksemaks, kui neid jagada. Seega - mida rohkem lugejaid mu bloggil on seda vähem jääb mulle muret.

Teiste muresid ootan paberkandjal
Egger Lienz Gasse 3, room 132
5020 Salzburg
Österreich

Kui mure on liiga suur, et kirjana saata, tule ise kohale