Minu Eesti

Mõtlesin, et kui juba Eesti saatkond saadab täna, päev varem, iseseisvuspäeva tervituse (mõningaljuhul ka meeldetuletuse) siis võin seda teha ka mina. Samas on asjal ka teine mõtet sees, nimelt kuna iseseisvuspäev (nagu ka kõik muud päevad) on eestlastele puhas joomapüha, siis tasubki vast postitus juba täna teele läkitada- purjuspeaga on teatavasti ebamugav lugeda (sõbrad rääkisid).

Ma tahtis öelda, et kuigi mu elulugu seda ei peegelda olen ma oma väikese Eesti üle väga uhke.

Ma olen uhke e-riigi üle, mistõttu mul on reisides tihti tunne, et need teised riigid on küllll ajast maas. Võtame näiteks mu kullakalli Austria – teate, meil siin reklaamitakse ühte moodsat teenust- internetipanka. No see on selline asi, et sa ei pea oma tsekiraamatuga (jep, need on veel olemas ja näiteks Prantsusmaal jube pop teema) iga kuu pangakontorisse minema, vaid saad oma asjad internetis ära ajada. Jube mugav ja säästab loodust, soovitan soojalt. Teine näide on selline, et hakkasime kinno minema ükspäev ja ma küsin nagu muuseas, et kas me netist ei tahaks pileteid ära osta, saab kinos kiiremini. Mille peale mu kallid kosmopoliitsed ühikakaaslased said naerukrambid  ja küsisid et mis ma bussipiletit ei taha netist osta vä (tahaks küll, kui aus olla). 

Siis meeldib mulle veel eesti huumor, mujal maailmas nimetatakse seda küll õelutsemiseks, norimiseks, mõnitamiseks, sarkasmiks ja ülbitsemiseks aga ma ei tea mulle läheb peale.

Siis meeldib mulle näiteks eesti toit. Kohuke ja must leib on veist ära kulunud motiivid aga näiteks jogurt- umbes iga kodust eemal veedetud öö näen ma seda unes. Ja kõige rohkem meeldib mulle kui tudengile, et selle toidu eest ei pea hingehinda maksma.

Muidugi ei meeldi mulle eestlaste kinnisus ja morn olek, aga samas saan ma alati kindel olla, et kui sealt midagi tuleb ala „Sul on täitsa normaalne kleit“ siis oli see siiras. Sveitslastele on kõik alati ülitore, vapustav, geil ja wunderschön, seega kui tema sulle ütleb et sa oled superlahe siis sa ikka ei tea kas sa oled tõepoolest superlahe või oli see viisakus.

Ei meeldi mulle see, et eestlased on kole kitsarinnalised ja kriitilised. Kritseerida on hea, aga lahendusi nagu ka välja ei pakuta. Samas mu lemmikud austerlased on ka meisterkritiseerijad, nad teevad seejuures veel sellist vingus nägu ka. Eestlased vähemalt kritiseerivad kalanäoga ja seda mida sa kuulda tahad/ei taha saab teadupoolest paremini reguleerida kui seda mida sa näed/ei näe. Kitsarinnalised on eestlased sellesmõttes, et näiteks venelane on alati sibul, poolakas on alati vaene ja loll, sakslane on alati vana, sveitslane on alati rikas, kosovlane alati terrorist. Seda teadsite et eestlane on alati kuri, ebaviisakas ja blond ? 

Kurja ja blondiga ma ei nõustu. Aga selline korralik harju keskmine on ebaviisakas küll. Tere ja Headaega on väljasuremise äärel, kellegile bussis kotiga piki nägemist virutad siis tuleks talle kindlalt veel näkku karjuda et n****i sa seisad ees, nõrgema soo esindajatele ukse avamine kuulub teatrikommete hulka ning daami kottide tassimisel aitamine pole eesti mehele (käsi taskust välja võttes hakkab ju külm !!!). Talvekuudel torgib silma, et „siseruumis mütis ei kanta“ on rangelt vabatahtlik(seega seda ei järgita). Täitsa tühine asi, aga mind üihäirib. Üldiselt viimase kolme Eestis veedetud nädala jooksul ma hakkasin mõtlema, et huvitav kas Eestis feministe üldse on ja mille vast nad täpselt võitlevad, sest sooroll ei mängi tänavapildis mitte mingit rolli.

Üldiselt ükskõik kui palju aega ma muudes riikides veedan, alati võrdlen ma kõike Eestiga. Ja alati tundub Eestis tehtav ja toimiv kuidagi loogilisem, mõistlikum, vähem bürokraatlikum ja kodusem. Ma ei näe mingit probleemi miks ma ei võiks pärast seda kui ma olen selle veidra Kesk-Euroopa, siis Ameerika, Aafrika, Indoneesia saarestiku, India, Lähis-Ida, Lõuna- Ameerika ja Venemaa läbi kamminud, Eestisse tagasi integreeruda. 

Rõõmsat, lumist ja viisakat vabariigi iseseisvuspäeva ! Tehke lumememmi, meil siin on näiteks kevad +5 kraad ja päike paistab, lapsed jooksevad aasadel ja lehmadel on pärjad peas

Terje

Naljanurk

Kuna eelmine sissekanne oli natukene nukker ja halvad mõtted põhjustavad stressi ja kaalu tõusu, siis lisan siia mõned pildid minu eilsest (samas eilse ja tänase vahel on olnud vähemalt kolm päeva) peaaeguperepäevast Skypargis. Üldiselt väga pildimaterjali koguja pole, sest arvan et kahe kõrva vahele salvestatud pildid on vähe kvaliteetsemad ja objektiivsemad kui suvalisel hetkest suvaliselt välja tiritud emotsioon. Puhtalt isiklik arvamus, ärge mõistke hukka. 

Ühesõnaga teie ees perekond ülinormaalsed sumod Rakverest:

Kaks paksu mänguhoos

Üks paks suruti kotti

Jack Norris

As sad as it gets

Olen oma surnud eluringiga tagasi Salzburgis ja tõmban siin iga uue hetkega uue kurbuse leveli. Samamoodi nagu mul oli sügisel kergem lahkuda, jättes head sõpad ja muud tegelased koju maha, oli mul nüüd raskem tagasi tulla, teades et see elu siin ei ole midagi head, sest nemad(teie) on hardcorely puudu. 

Puhkus kodus oli überhea, jõudsin teha umbes 4 silmapilgutust ja läinud see 3 nädalat oligi. Nüüd sobiks siia kirjutada, et olen motivatsiooni ja tahtmist täis järelejäänud ja läbikukutud eksamid ära teha, aga kahjuks see nii ei ole. Ainus, mis tõsiselt motiveerib on see et 5.juuli ehk suvevaheaeg tuleb ka sel aastal kindlasti. Ja preili Kristi ja neiu Mariga sai paika pandud elutõde, et ükskõik mis- kevadel on alati kõik hästi. Nii et praegu küll pole hagar hirmus tore aga ma näen teda tulemas.

Kodus olin alguses kodus, siis olin Tallinnas- kontrollisin oma sõpside armada üle, kõik ikka samas hiilguses nagu ma mäletasin. Edasi viis kontrollreid Tartusse, kus nagu uuringud näitavad, on ka kõik in Ordnug. Ühesõnaga kõik sama, aga lund on kole palju. Alguses oli vahva see lumi ja ma ei mõistnud miks inimesed tänaval niiii ilusa ilmaga niii mossis on, a kui ma maja eest paarkorda lund rooksin siis sain aru küll. Siis ma käisin veel teatris ja kinos oma übertoreda amoremioga ja väikese vennaga lumehangedes lund söömas ja vatsa kukalt laskmas ja batuutidel hüppamas ja 4D kinos käisin ja uisutamas käisin, mis kõik oli kiku kift, kõik võimalike seltskondadega käisin kõik võimalikel pidudel ja no igav polnud ühesõnaga.

Tänane tripp tagasi oli nagu see mingi juuksevaha reklaam kunagi- sõitsin tuisusest Tallinast, päikselisse Münchenisse, trippisin seal ringi ja siis vihmasesse (milllllline üllatav vastuvõtt) Salzburgi ja juuksed on ikka alles ja sonks püsib.

Ja nagu emme lohutas ja ennustas siis tõepoolest ma ei ole siin üksildase üksinduse kindluses siiski nii üksildane kui kardsin- USA humoristide klubi on kohal (üks lasi igavusest endale tattoo teha vahepeal) ja itaalia maffia, kelle kõrval lihtsalt ei oleee võimalik olla mossis näoga (see kuidas nad alati kraaksudes räägivad ajab juba muigama) on platsis (nad ostisid täna öösel miskisest internetioksjonilt endale teleka, hetkel käis köögis kõva(loe: krääksuv) diskusioon kuhu telekas panna :D, 7 korda tee ja üks kord mõtle järgi on nende moto). Ja muideks- depresiivne väikelinn on mul siiski veel kontides- ma nimelt ei luksutanud oma toa ust kui lahkusin. Ja ilmselgelt on keeegi minu voodikestes maganud ja mulle shokolaadi jättnud. Tänks.

Et paremini oludega kohaneda läksin taaskord üle oma Austria numbrile, milleks on +4968110707335 ning aadress Egger Lienz Gasse 3, Zimmer 132, 5020 Salzburg, Uhuuuumaa

Kissensid ja hagensid,

Terje