Turisimimagnet Siber

Neljapäeval, kui Eestis möödus 61 aastat Märtsküüditamisest, mis ka siinses ajalehes ära märgiti, küsis üks klassivend mult, et kas need Siberi rongid sõidavad veel Tallinnast. Ütles (ta on sakslane), et tema tahaks minna, pidavat huvitav olema. Esiteks mõtlesin, et kuhu küll on jäänud noormehe taktitunne ja teiseks Eestis ei sõida minu teada üleüldse ronge, peale selle mis Tartus Lõuna-Keskuse parklas ringi tiirutab. Kolmandaks täna lugesin, et pool Eesti raudteest on ära ka veel varastatud (ok, veits liialdasin). Igaksjuhuks, väriseva südamega kontrollisin üle ja eii, rongiliikulust Tallinn-Siberi liinil enam ei toimu. 

Küll aga juhtusin eile õhtul lugema artiklit, et Siberi külad ootavad Eesti turiste. Artikel on siin, kelle huvi on. Aga lühidalt arvab üks teatud onu suursaadik et 

"Algus selleks on juba tehtud. Ma arvan, et paljudel eestlastel oleks soov siia tulla. Arvan, et kui nad näevad, kui optimistlikult elavad siin kaasmaalased ja kui tugev on siin Eesti vaim, võib mõni isegi soovida siia jääda." 

Jah, ettenägelikult sai algus juba 1941 aastal ja 1949 aastal tehtud, kui kokku üle 30 000 eestlase nagu üks mees seda toredat elu kaema suundusid. Ja paljudele nii kohtuavalt meeldis, et nad elasid oma elupäevade lõpuni seal. Kindlasti selle ühise Eesti vaimu ja OPTIMISTLIKU meeleolu pärast. Elagu turism ! (või oli see kommunism ?, ei tea, ei mäleta)

Ma saan aru, et sellest on juba(??) 3 korda minu elupikkust möödas aga mõned asjad võiksid siiski jääda andestamata. Eriti kui pidevalt rõhutatakse, et Venemaa ei anna endiselt kõiki dokumente ja statistikaid välja. Ja ma mõtlesin, et mu lühike mälu on minu viga, aga tuleb välja, et see on mul veres.

Tänasel pühapäeva hommikul ärkasin näiteks väga hea tujuga sest ometigi kord olin end pühapäeva hommikul enne 10 maast lahti saanud. Eriti tubli, kui arvestada, et meil siin algas  kahenädalane vaheaeg. Õnn jäi siiski üürikeseks, sest kell oli tegelt hoopis 11. Tere sulle ka, suveaeg. Loodetavasti saab meil kahel tore olema. 

Loodan, et suveajale üleminek mõjub põhjamaa troopikasse ka natukegi kosutavalt,

T

Kole lugu

Pühapäeva õhtul juhtus meil siin ühikas üks hirmus hirmus lugu. Inimesed on siiani shokis, paljud lubasid ühikat vahetada ja järgmise kuu üüri maksmata jätta. Köögis toimus eile üleüldine miiting kus jõuti järeldusele, et kehvemat hausmeisterit kui meil pole olemas. Näiteks keelas ta meil, peale seda kui 3 korruse köök võõraste bandiitide poolt sassi peksti, köögis pidude pidamise. Kuna reegel väga pooldajaid ei leidnud jõuti kompromissile, et peod võivad olla, aga kell 11 peab lõpp olema. (Kõik kes on kunagi käinud mõnes lastelaagris peaksid sellist reegilt mäletama). 

Üksteist raskel ajal toedates sain näiteks teada, et tüdruk mu kõrvaltoast (kes mulle õhtuti läbi seina erinevaid Beyonce laule laulab) on pärit Sitsiiliast (eitab igasugust seotust maffiaga, aga me ei usu). Siis vaieldi veel tugevalt selle üle, kas Türgi peaks Euroopa Liitu astuma. Kõige suuremad ei-ütlejad olid huvitaval kombel balkanirahvas, kelle endagi seis väga roosiline pole. Kokkuvõte asjast on et enamus siiski ei toeta Türgi ühinemist, kuna Türgi kultuur on Euroopa omast niivõrd erinev ning kõik türklased kellel on soov kodust lahkuda on seda juba nagunii teinud. Minul isiklikult oleks heameel kui türklased Euroopasse astuksid kuna nad on ühed väga lõbusad ja humoorikad sellid, samas ütleb mu geograafiline taju et eieieiei, Türgi ei ole ju Euroopas. Siis see et Poola lennuk võttis kätte ja maandus valel pool Tallinna lennujaama on ka hea nali (meil siin on naljakas kuna me ei pea kütusemaitselist vett jooma (teate ikka et märtsi veearvetele lisatakse Tallinnas ka kütuseaktsiis?!)).

Aga teema juurde tagasi tulles, siis mis juhtus  oli see et INTERNET LÄKS ÄRA. 

Hetkel on Kaijasüünipäevapäev ja teades et siin maa keegi peale 4 ei tööta pole meie väljavaated veel täna tsiviliseeruda kuigi head. Et oma tervisele vajalikku paari tundi arvuti taga täis saada vaatan ma siin vanu pilte ja häid filme (nt Shooting dogs ja Killing Fields, iga hetkga veendun et see kuidas mind siin kiusatakse töölubade ja normaalse jogurti mitte tootmisega, pole üldse halb variant, võrreldes sellega mis toimub/toimus ala Cambozal või Aafrika hõimude vahel)

Nüüd on juba teisipäeva õhtu, internet on ära olnud üle 2 päeva, hukkunuid veel ametlike andmete kohaselt pole, kuid (hingeliselt)vigastatute arv suureneb iga hetkega ! Kõigele lisaks põgenes esmaspäeva ööl vastu teisipäeva esimese korruse köögist veekeetmiskann- tundemärgid MUST (nii värvilt kui muudelt tunnustelt).

Teid siiralt igatsedes,

Terje

Kapuzinerberg

Kapuzienerberg ei ole mitte kuidagi seotud ühegi kohvi sordiga, see on üks mägedest linna ääres. Räägitakse, et üks teatud härra Mozart käis Kapuzienerbergi metsades  inspiratsioon kogumas. Ma käisin proovimas kas ka  geoinformaatika kodutöö jaoks seal metsas motivatsiooni leidub.

Kapuzinerberg on 640 m kõrge beebimägi, tema praktiliselt kõrval on kohe Kaisersberg, mis on 1600 m kõrge ja kes läbi toa akna mu und valvab.

Kui ma lõpuks pühapäevaõhtu ennast toast väljas sain hakkas juba hämarduma aga siiski parem hilja kui mõni teine päev ja Kapuzinerbergi üleval sai ära käidud.

Kõige tipus on ühe onu Paris Lodroni (ülikooli nimi on ka Paris Lodron muideks) kunku, aga kui ma selleni jõudsin oli nii pime, et ma ei näinud oma ripsmeid ka enam, sellepärast sellest pilte pole.

 Mäed ja jõgi sai siia linna turistide tarbeks ehtitatud, et neil oleks kergem orienteeruda. Kui ma veel turisti seisuses olin siis lähtusin põhimõttest et kui tahad koju saada kõnni vastuvoolu ja nii et Kapuzinerberg jääb kellakandmiskäe poole. Esimesena tuleb mööduda Stadtbrückest, siis tuleb Mozartsteg, mis on jalakäiiatesild, siis tuleb Karolinabrücke, kust on koduni jäänud umbes 30 min jalutada, siis tuleb pikk paus ja Fussgängerbrücke (tõlge: jalakäiatesild), mis on jalakäiatesild. Ühtlasi ka nolkide põhitsillimis koht: pätakad joovad ennast õlust kinni ja natukene suuremad propageerivad vähe rohelisemaid eluviise. Fussgängerbrückest on minu gettoni umbes 10 minutit kõndida.

Salzburg täieshiilguses: vanalinn oma miljonitriljoni kiriku ja jaapanlasega, kindlus ja kindlusemägi ja seal taga veel üks suuremat sorti mägi, aga see on juba sakslaste vara. (Salzburgist on piirini 8km)

Põhjapoolne Salzburg, mina elan lõunapoolses. Kokku elab linna 65,7 ruutkilomeetril 147 690 väikest Mozartit 

Puud kasvavad siinkandis metsas riitadena. Väga praktiline.

Wannabe suurelinna tuled

Ja lõpetuseks soovivad kohalik nuuskmõnnik ja ta saunanaisest abiline kõigile ilusat kevadet ja kui väga hätta jääte võime teile kuivade sokkidega abipaki saata. 

xo, T

And the grass is getting greener each day

Peale kõiki neid tuhandeid kilomeetreid rattaga sõitmist, peale kõiki neid elamusi (nt rattaga auto alla sõitmine, rattaga piki autot sõitmine, rattaga inimesele otsa sõitmine, rattaga suurelt kiiruselt kraavi sõitmine, ratta kummi kati sõitmine kui nimetada mõned) polnud ma kunagi kogenud midagi sellist nagu rattaga kluppi sõitmine ! Milline vabadus on parkida oma ratas otse klubi ukse kõrvale ja siis kui üks hetk tuleb koduigatsus lihtsalt võtta oma ride ja vilistades koju tagasi sõita! Minu puhul kestis see klubitunne umbes max 10 minutit (hakkan vanaks jääma, ma tean), aga kuna kell 2 koju naasta oleks olnud narr, läksin Zachee töö juurde. Ta töötab ühes maailma ilusaimas kohvik-bar-lounges, Salzburgi südalinnas, nii kõrgel et seal on tervet vanalinna näha. 

Steinterasse Salzburgi südalinnas

Täna on terve päeva vihma sadanud, mille üle mul on ääretult hea meel. Juba pisikesest peale ja kogu oma treeningplaani ja kodutööde/kooli orjuses elatud elu olen mõelnud kui mõnuuuus oleks sellise vihmase ilmaga mitte õue minna ega midagi teha vaid toaaken natukene lahti jätta, et oleks kuulda kuidas vihma sajab ja ise silmini teki sisse ronida ja kõngemiseni raamatut lugeda, vahepeal tooksid väikesed jänesed (nagu Alicel noh) teed ka voodisse. 

Aga kui mu rõõmus unine pilk korraks nende miljonitriljoni kollase märkmepaberiga mu seinal, milledel seisab tekst ala loll paks daun tee geoinformaatika kodutöö ära või et homme on teaduste meetodides presentatsioon, tsurka, siis tuli mulle meelde küll et vabadus on suhteline mõiste ja panin akna kinni.

Ilusat kevade esimese päeva õhtupoolikut ja kuiva jalga

Terje

I got a very important date

Alice: And how many hours a day did you do lessons?

The Mock Turtle: Ten hours the first day, nine the next, and so on.

Alice: What a curious plan!

The Gryphon: That's the reason they're called lessons, because they lessen from day to day.

Ma käisin kinos. Alicet vaatamas, 3Ds ja inglisekeeles. Ja armusin ära.

Mitte Alicesse ega Jonny Deppi (see vend ei ole Kariibimere Piraatidest siiamaani kaineks saanud)  vaid sellesse filmi. 3D oli ülilahe, paar korda oleksin lendava draakoniga piki pead saanud, aga õnneks jõudisn õigel ajal pea alla panna. Alice oli armas, whataaa lovely Brithis accent. No ja see lugu iseenesest, Tim Burton on Lewis Carrolli imedemaad küll veidi nüsinus, see oli selline palju värvilisem ja Alice oli palju väiksem ja punase kleidiga, kuid siiski, point oli kohal, no ja siis need kleidid ja see loss ja ää need seened ja rabbitid ja need ülinormaalsed tegelaskujud ja nende olek ja no see imedmaa noh.  

Igaljuhul rattaga koju kimades, meil on muideks suur kevad, soesoesoe ja kuivkuivkuiv (esmaspäeval sadas lund, teisipäeval sadas padukat, kolmapäeval oli udune, täna on päike- vaheldus ennekõike), ühesõnaga koju sõites luusisin kõik nurgatagused läbi mõnda urgu või pragu otsides, aga ma ei tea, kanalisatsiooni luuk ei tundunud päris see. Otsustasin, et piirdun ka edasipidi kuue võimatu mõttega enne hommikusööki ja imedemaa jätan Alicele.

Ühesõnaga retsept siis- lugege raamatut kui olete veel väike-väike, elage terve elu Alice Imedemaa vaimustuses, saage ükskord hommiku kohvi juues teada et“ kuule Terje, see on mingi Eesti tüdruk, kes sellel uuele Burtoni filmile tracki laulab eks“ (Tea Party on loo nimi ja Kerli Kõiv laulab), järgi googeldades saage teada et seeee film on Alice Imedemaal, siis et seal mängib Johnny Depp ja see on 3D, siis oodake ja hauduge paar kuud, siis saage inimestelt kes enne teid filmi on käinud vaatamas hästi palju HALBA tagasisided, siis minge kinno väga suurte eelarvamustega ja hingeliselt juba valmis pettuma ja siis VAIMUSTUGE FILMIST.

Terje kokatund sellega tänakseks lõpetab (plzplz mulle ka üks selline unenägu nagu Alicel, jube nüri on pidevalt statistika ülesandeid ja kaartide digitaliseerimist unes näha)

A ja peaaegu unustasin, imedemaa kuningas palus edasi öelda et: begin at the beginning and go on till you come to the end: then stop.

Goodbye, sweet hats

Peale pühapäeva tulnud esmaspäev

Pühapäevad on Garfieldi lemmik päevad, sest siis ei pea midagi tegema, eksole. (ja esmaspäevasi ta vihkab kuna kõõõõik mis oli plaanis pühapäeval ära teha jäi tegemata) Garfield on mu iidol.

Minu päeva algas kell 10.47 mitte väga vabatahtliku äratusega. Neiu Kaisal oli piim otsas ja ma tundusin õige inimene kellelt seda küsida. Well think again, mul ka polnud piima. Missealsiisikka kui juba sai kord voodist püsti siis võiks ju juba päevaga ka alustada. Käisin pesemas, eluvaim hakkas PEAAEGU sisse tulema. A kohvi oli vaja. Kuna mul pole ei kohvi ega piima ega ka suhkrut siis oli vaja need hankida. Esiteks koputasin naabripoiste uksele, et neilt kohvi saada. Piima ja suhrut neil polnud. Või noh piim oli küll, aga see oli see sama piim mis ma nende külmkappi jätsin kui koju tulin ja seee oli veeebruari alguses ehk kergelt poolteist kuud tagasi. Panime piimale nimeks Kusti, sest ta elas ja saatsime ta prügimäekooli. Selleks ajaks oli kell juba pool 1. Jätkates piima otsinugid ajasin Blagica ülesse, kellel olii piima. Suhru sain ka temalt. Siis tegin kohvi ilusti valmis. Istusin maha, hakkasin seda jooma ja siis tuleb ameerika tsikk minu juurde soovib tere hommikust, küsis kuidas pidu eile lõppes (kell pool 12 magamaminemisega lõppes, väike titt nagu ma olen) ja siis küsib et ega ma kohvi taha, neil on üle. Jeeeee, tänan EI, loll burger, kus sa enne olid. Siis kell 1 otsustasin õppima hakata, umbes 5 mintsa kulus ümber otsustamiseks sest tähtede seis ei olnud ikka piisavalt hea. See järel veetsin 2 tundi naabripoistega vormelit vaadates, 1 tunni Kaisaga lobisedes mille käigus sigines kaks masterplani, üks on neljapäeval Alice ära käiia vaatamas ja teine on vaheaja essal nädalal Münchenisse ja Bayerisse seiklema minna. Selleks ajaks hakkas kell 4 saama, igavusest tegin süüa. Sõin riisi lusikaga kuna mu kahvlid on maailma avastama läinud. Maketoonia Katerinal hakkas minust hale ja ta andis mulle kahvli. Olen nüüd jälle uhke kahvliomanik. Meil on köögis seina peal suuur Euroopa kaart ja süües ja kaarti vaadates jäi mulle silma et Eesti on ikka tegelt kole suur. Suurem kui Kosova või Makedoonia või Albaania või isegi Sveits. Ja nüüd ma istun siin ja otsin vabandusi et mitte avada geomorpholoogia faile. Ja juba ette vihkan homset et ma täna midagi ei teinud. A õhtu on veel noor eksole.

Eile jäi postitud siiski postitamata, ilma ühegi põhjuseta, olgema ausad.

Aga eilne siiski ei lõppenud nii nagu ma ennustasin, sain nii mõnegi asja tehtud ja hetkel on kell esmaspäeval kell 18.13 ja ma polegi veel paanikaatakki homse eksami pärast saanud. See on hea märk. Meil muide on jõulud. Mitte et sajaks lund ja oleks külm. Ei, meil sajab sellist valget kohevat lund ja päike paistab ja inimesed kaunistavad kuuskil jälle. Siis oli täna üldse üks jubetore päev. Noo see ilus jõuluilm, ja ilusad kliimaeksami tulemused ja enamvähem talutavad loengud ja seminarid ja üldse. Paari tunni jooksul tõotab seis siiski muutuda kui ma siin veel pikalt kirjutan seega, tsau !

xx, T

Saturday midday fieber

Hello, hello, ilusat laupäeva! Kuidas läheb ? Minu läheb näiteks eeeem normilt, öeldakse seal teie kandis selle kohta. Nädal läks nii kiiresti nagu ääää, jube kiirest ühesõnaga.

Kolmapäeva oli sotsiaalgeograafia eksam, mis oli iisibiisi, sest küsimused olid täpikalt samad, mis esimesel korral. Ja ma lubasin Marile, et kolin kuule ära kui nüüd head hinnet ei tule. Neljapäeval oli linnageograafia loeng, mis on lihtsalt haigelt huvitav. Näiteks sain teada, et kreeka esimestel linnadel oli elanike alampiir ja ka ÜLEMPIIR. Umbes et mõtled linna kolid, pakid kodinad kokku ja hakkad linna minema ja seal linnamüüri ääres seisab onu kontrolör, kes ütleb sulle et nou, nou kahjuks on täna kohad täis, mine pargi end kuskile mujale. Ja siis oli Rooma esimestes linnades veel kanalisatsioon, mida näiteks keskaegses (15.saj) Salzburgis ei olnud.

Ma olen varem ka kirjutanud, et ilge probleem on siin ülikoolides ülerahvastatusega kuna sellest aastast enam õppemakse pole(varem oli 400 euri semester). Üliõpilasliidud !!! võitlevad selle eest, et need maksud jälle tagasi määratakse. Mina neile pöialt igaljuhul ei hoia. Aga samas, loengud on väga ülerahvastatud, see on õige jutt küll. Näiteks ökosüsteemide loengusse (loengus pole ülempiiri) on end kirja pannud 152 inimest, ei tundu palju eks, aga kui mõelda sellele et selleks ettenähtud loengusaalis on 70 istekohta, siis võb lihtsa arvutustehtega jõuda järeldusele, et paar kohta oleks nagu puudu. Proseminarides on ülempiiriks 25 inimest, 75 oli registreerunud, õpetaja ütles et võtab eelisjärjekorras kõrgemate semestrite omad, järele jäi 7 kohta ja 57 tahtjat, nende vahel tõmmati loosi, et kes saab koha, kes mitte. Tere, mina sain esimese loosi koha :D Olen rahvavaenlane, sest minu kursuselt sai veel vaid 2 inimest.

Tunniplaan see semester, nagu juba mainitud, on üli lahe- vabaajavaenulik aga teadmistesõbralik. Esmasp kolm loengut, seminari, teisipäeval ka 8st 16ni kooli, jne. Ja kuna paljud on seminarid siis koduste ülesannetega ka väga ei hellitata. Järgmine nädal on veel üks eksam esimesest semestrist teha ja siis peaks esimene semester selleks korraks selja taga olema. Jumal tänatuuud, et ülejärgmine nädal hakkab vaheaeg, ma olengi juba kaks nädalat koolis käinud :D

The end tänaseks,

xo, T

Kähkur ülevaade

Ma mõtlesin, et mu blog oleks kindlasti palju huvitavam kuii... ma siia midagi kirjutaks näiteks. Samas on mu ajalised võimalused hetkel veel viimaste eksamite tõttu väga kuni üliväga limiteeritud. Kunagi ma tahtsin teid norida, et meil on kevad ja soe ja teie tehke lumeingleid aga siis tuli meil ka lumi jälle maha ja pidin oma mägijeti kostüümi jälle selga vedama. Siis ma tahtsin kirjutada oma seikluslikust nädalavahetusest Salzburg Linz kiirteel ja teid pildimaterjaliga kostitada, aga mmm ei, hetkel mitte. Siis ma olin vahepeal tigeplahvatamise äärepeal lemmik bürokraatia pärast, aga sellest mõni teinekord. Üks päev, siis kui uus semeser hakkas, siis ma tahtsin kirjutada, et uus semester hakkas, aga sellest on mul aega juuni lõpuni jutustada. Nüüdseks on see juba poolteistnädalat kestnud ja näeb suhteliselt asjalik välja. Sisukam kui eelmine semester kindlasti, mis mu hallid ajurakud rõõmust rõkkama paneb. Ajaa, kuigi enne õhtut pole ilus hõistata, siis mul pole ka see semester toakaaslast. Täitsa võimalik, et ta käis siin, aga sai aru et talle naguniiii poleks siin ruumi ja läks tagasi sinna, kust tuli. Muidu on meie suure mittevägaühise kuid siiski perega ühinenud üks kreeka tüdruk, kes elab toas koooos oma emagaaa, no paluuun. Ja siis veel üks Dolce ja Gabbanamaalane. Poola plixid läksid üle ülemistele korrustele ja veel paar tükki andsid alla, aga me nimetame seda demograafiliseks rändeks. Homme pidin minema vaatama Alice in Wonderlandi, mis on juba ette mu lemmik film, aga kuna siinsed  kinovennad on hüperaktiivikud siis on hetkel filmi kinodas vaid saksakeelse sünkrooniga ja see on NOT TO DO. Ehk siis homme peale eksamit on plaan hakata õppima uueks eksamiks mis on järgmise nädala alguses, juhei. Vot, sellist elu elataksegi siin. Ja kuigi mul oli suure maja suuruselt kahju Eestis siia Uhuumaale tagasi tulla, siis mul on hetkel hea meel et ma siiski olen siin mitte seal ja ühika segapudruelu meeldib mulle ka üliväga. Salzburgi hakkab semustuma, armas väike nukulinn ju.