Peale kõiki neid tuhandeid kilomeetreid rattaga sõitmist, peale kõiki neid elamusi (nt rattaga auto alla sõitmine, rattaga piki autot sõitmine, rattaga inimesele otsa sõitmine, rattaga suurelt kiiruselt kraavi sõitmine, ratta kummi kati sõitmine kui nimetada mõned) polnud ma kunagi kogenud midagi sellist nagu rattaga kluppi sõitmine ! Milline vabadus on parkida oma ratas otse klubi ukse kõrvale ja siis kui üks hetk tuleb koduigatsus lihtsalt võtta oma ride ja vilistades koju tagasi sõita! Minu puhul kestis see klubitunne umbes max 10 minutit (hakkan vanaks jääma, ma tean), aga kuna kell 2 koju naasta oleks olnud narr, läksin Zachee töö juurde. Ta töötab ühes maailma ilusaimas kohvik-bar-lounges, Salzburgi südalinnas, nii kõrgel et seal on tervet vanalinna näha.
Steinterasse Salzburgi südalinnas
Täna on terve päeva vihma sadanud, mille üle mul on ääretult hea meel. Juba pisikesest peale ja kogu oma treeningplaani ja kodutööde/kooli orjuses elatud elu olen mõelnud kui mõnuuuus oleks sellise vihmase ilmaga mitte õue minna ega midagi teha vaid toaaken natukene lahti jätta, et oleks kuulda kuidas vihma sajab ja ise silmini teki sisse ronida ja kõngemiseni raamatut lugeda, vahepeal tooksid väikesed jänesed (nagu Alicel noh) teed ka voodisse.
Aga kui mu rõõmus unine pilk korraks nende miljonitriljoni kollase märkmepaberiga mu seinal, milledel seisab tekst ala loll paks daun tee geoinformaatika kodutöö ära või et homme on teaduste meetodides presentatsioon, tsurka, siis tuli mulle meelde küll et vabadus on suhteline mõiste ja panin akna kinni.
Ilusat kevade esimese päeva õhtupoolikut ja kuiva jalga
Terje
No comments:
Post a Comment