THE END

Ma kolisin, leiate mu nüüd aadressilt dropofjoke.wordpress.com

Kõigile miksmiksmiksitajatele vastuseks et miiiiks mitte ?

Uuel aadressil ootavad teie uudishimulikke silmapaare juba nii mõnigi postitus.

Vanale blogile ütlen tsau ja oli tore :)

Terje

Tere tulemast heaoluühiskonda.

Tere (kodu)maa, 

Tahaksin edastada oma siirad õnnitlused Eesti valitsusele euro saavutamise puhul. Kõik muu on suht, mmm kuidas nüüd õeldagi, pppahasti, aga vähemalt on euro! Juhei.  Ühtlasi minetas Eesti euroriigi staatusega ka arengumaa seisuse, ning  on kõige värskem arenenuks kuulutatud riik. LÄTI JA LEEDU ON AGA ENDISELT ARENGUMAAD, HAHAHA, mis saaks olla magusam. Tõestuseks et ma ei aja sama udust juttu nagu meie ilm siin Alpiorus – arengumaade nimekiri  siiin ! Mu ülim informeeritus on tingitud sellest, et ma terve tänase päeva muud ei olegi teinud kui arengumaades kõike võimaliku lugenud, nimelt tuleb mai lõpus esitada projekt  „Tööturg arengumaades“  ja minu musterarengumaa on Moldova.  Isikliku arvamuse juurde tulles on mul tegelt ka hea meel et Eestisse tuleb euro. Mingid vanad kännud räägivad et sellega kaotab Eesti osa oma identiteedist. Euromündi tagakülg on ju igal maal erinev, seega ei kao see kuhugi. Ma juba olen ette rõõmus üks päev kuskil Barcelonas poes vahetusrahana tagasi saama euromünte Eeeesti kujundusega.

Tegelik põhjus miks ma üle pika aja midagi postitan on mu mure teie pärast. Lugesin postimehest et eestlaste alkotarbimine on langenud. Mis värk sellega on ? Euro tuleb, tööpuudus on kõigi aegade kõrgeim, ilm on ilus (teil seal, mitte meil, eks), suveks lubab ka sooja. Mis pahasti ?

Selline oli ilm meil siin täna hommikul kui ma raamatukokku uimerdasin. (Tagasitulles pilti teha ei saanud, sest selleks oleks vaja olnud seda veekindlat fottorit, millega veeall pilte tehakse, sest vihma (Siim) kallllas.)  Hetkel on käsil intensiivne eneseharimine - projektid, seminaritööd, iganädalased kodutööd, loengud ja muu nali. Sotsiaalne elu piirdub arvuti sõimamisega kui ta liiga aeglaselt mõtleb, aga samas eestikeelt on ka saanud viimaselajal palju praktiseerida- tööl olles pidevalt räägin inimestega  eriti töökaaslastega eestikeeles, tavaliselt on vestlused ühepoolsed,  konkreetsed  ja tõlkimist ei kannata. Kui projektid esitatud, saab õnneks kuu aega puhata eksamiteks õppides, eksameid sooritades, tööl orjates, presentatsioone ettevalmistades/esitades ja siis u juuni lõpus, nii 29 paiku kojuuuuu kolmeks pikaks ja laiaks, samas ka huvitavaks kuuks. Niii ootan juba oma maailma parimat, huvitavamat ja ka tegusaimat suve! Mitte et mulle koolis ei meeldiks, siin on ka põnev aga mõõõdukust, palun.

Üks õhtu selline lugu: 

Sõistin mina töölt koju. Hakkas hämarduma, vihma tibutas ja ma olin maailma väsinuim. Sõidab mulle rattateel !! vastu politsei auto. Jääb seisma. „Miks ratta esituli ei põle ?“. „Ei tea, pole minu ratas“. „Aaa see pole hea, kust said ratta ?“. (jep, ma varastasin selle ja nüüd hullult tahan sulle kuulutada et see pole minu oma) „Sõbranna oma on“(tegelt ka). „Kui tuld põlema ei pane, jalutad ratas käe kõrval koduni, me tuleme teisele ringile kontrollima, kui sõidad läheb asi kalliks (60 eurtis on trahv)“. Koduni oli 200m ja see kõndida ei olnud surm.

Kahju nendest kohalikest politseidest. Läksid kunagi politseikooli, lootsid et saavad räigelt põneva elukutse, äktsionit ja tagaajamist, selle asemel sõidavad mööda hämarat väljasurnud linna ja kiusavad väikesied tüdrukuid.

See nädal on karm- mittte ühtegi riigipüha pole ettenähtud. Eelimine nädal oli ka vaid üks (neljapäev oli vaba), õnneks on järgmine nädal esmasp ja teisip riigipühad.

Viimase aja postituste vähene sagedus pole mitte tingitud igavast elus või  inspast (inspiratsiooni puudus noh) vaid on palju lihtsam- nimelt kui varem ma kirjutasin postitusi öösiti siis nüüd ma magan ööstiti. Samas paar postitust on soojas, vajavad vaid natukene modereerimist ja töötlemist näiteks lugu sellest mis elu elataks Veneetsias, mis elu ootab ees suvel ja mis elu elatakse igapäevaselt ja mis õpetas see elu mulle see (ülikooli)aasta.

Ja veel- kuna mind vahepeal varustati huvitava lugemis kraamiga Eestist, siis kellel huvi on raamat Urmas Väljaotsa raamat nimega  „Minu Pariis“, räägib küll Pariisi elus, aga kõik mis on seotud bürokraatiaga, linnakultuuriga on pmt copy-paste Austria elukorraldusest. Näiteks peatükk Kuidas prantslased nurisevad ehk prantslaste rahvusport. Norrakatel suusatamine, eestlastel meele heide, prantslastel ja austerlastel nurisemine- igal ühel oma. 

Kirjutamiseni, T

Tanel- viiiiis pluss

Hei, lugesin just delfist, et Rock tegi Tarvast hakkliha. Makaronid Tarva hakklihaga - selle suve kuum hitt, mmm :)

Ja palju, palju, palju õnne mu pisi-pisi vennale, kes sai täna 5 aastaseks ja on tutika jalgratta (NB ilma abikateta !) omanik. Väike pildiseeria Taneli lapsepõlvest:

Da Moosi Varas

Da Business Man

Da Heart Breaker

Da Õe Geenid

Da Lovely

kirjutamiseni, T

Werbung

Kuna siinkohal ei ole tegu riikliku televisiooniga siis on reklaam igati omal kohal ja õigustatud. Nimelt saatis Katu mulle ühe huvitava meili, mis on mõeldud kõigile tittedele, kes kodumaa haridust piisavalt ei hinda: 

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (KTK) on algatanud projekti „Talendid koju!“, mille raames on kavas luua internetiportaal, kus välismaal õppivad andekad noored leiavad infot kodumaistest töö- ja praktikapakkumistest ning ettevõtted saavad töötaja otsingul kasutada välismaal õppijate kontaktvõrgustikku. Portaali lõppversiooni soovib KTK valmis saada käesoleva aasta sügiseks. Selleks, et portaal saaks võimalikult huvitav ja kasulik, palub KTK täita küsitluslehe, mis on anonüümne.

Küsitluse leiate siiiiiiiiiiiiiiiiit

Nii et kui keegi veel ümberringi vaadates väga eestlasi ei silma siis asuge täitma. Isegi kui kodulehekülge kunagi kasutada ei kavatse annab selle küsistiku täitmine sellise helesinise tunde, et mitte ainult sina ei igatse vaid sind ka igatsetakse. Ala küsimused stiilis millisel põhjusel oleksid nõus jäävalt Eestisse tagasi kolima ? või kas oled üldse mõelnud tagasikolimisele ? Mis teeks Eesti sinu jaoks atratiivseks ? jne. Igaljuhul sellel leheküljel on minu õnnistus. 

xo, T

Fimmvörðuhálsi'le

Kallis Eyjafjallajökulli liustikul asuv Fimmvörðuhálsi vulkaan Islandil,

Esiteks Sul on kõige lahedam nimi maailmas ja kui keegi veel kunagi väidab, et minu nimi on raskesti hääldatav, siis ma võin julgelt õelda: " on ka hullemaid" !

Mul on hea meel, et ka Sina enne rannahooaega aktiivsema eluviisi kasuks otsustasid ja et mul on võmalus Sinu tegevust kõrvalt vaadata, ohutust kaugusest muidugi. Palju ikka neid on, kes sellise mõõtlemist vulkaani tegevust oma eluajal jälgida saavad ! Siis ma annaks Sulle 5 punkti ajastuse eest, sest selle nädala lõpus peaksid minu kooli kõrgema kursuse tudengid Sinu maale sõitma. Ma tulen järgmisel aastal, katsu siis vähe vaiksemalt võtta ! 

Mul on Sulle veel üks palve, nimelt palun ära saada oma tuhapilvi Euroopa peale, saada nad Ameerikasse, sest nemad seal on inimene-on-loodusest-üle-usku ! Või kui see ei ole tõesti Sinu teha, et õhumassid läänest itta liiguvad siis palun jäta Tallinna ja Müncheni vahelisele lennuteele vähemalt väikene rada ! Ma nimelt ootan Eesti aukonsuleid külla ja kui nad Sinu tõttu õigeks ajaks kohale ei jõua siis on meie sõprus läbi ja minu austus Sinu vastu kadunud ! Hetk tagasi kontrollisin lennujaama lehelt ja siiani kõik toimib. Keep up the good work ! Veelkord, suur aitäh et just nüüd purskama hakkasid, mu geoloogai tunnid on tänu Sinule 2639 prossa huvitavamad !

Lõpetuseks ei saa ma mainimata jätta, et mind üllatab sinu suurepärane ärivaist ! Just siis kui Island on 6 korda pankroti välja kuulutand asud Sina tegudele tõmmates sellega endale kogu maailma tähelepanu (=raha) ! Eestilgi oleks ühte Sinusugust talenti vaja. 

Siiralt Sinu ja jääme ikka sõpradeks,

Terje

Elu.

Tere, minu nimi on Terje ja mul on tööluba. Lisaks otsustasid Erasmuse targad onud, et Eesti on minu jaoks piisavalt välismaa ja lubasid mul kanditeerida stipendiumi kohale, mis on mõeldud väikesele lastele, kes lähevad suveks emmeissi juurest välismaale praktikale. Et korvata materjaalse toetusega moraalse toetuse puudumine, nagu ikka siin tänapäevamaailmas. Ja üleüldse on mul hetkel selline tunne, et ma võiks vabalt selle mäe, mis mu nina ees on kuskile mujale tõsta. 

Samas tunnen ma ennast päris palju süüdi selles, et see Poola lennuk alla kukkus. Ilmselgelt oli see hoiatuslask minule, et liiiga uhkeks ja rõõmsaks ei tasu ka minna. Poolakad on kõige patriootlikum rahvas keda ma ever näinud olen, kõik eestlased rääkimata sakslastest ja austerlastest ei ole kokku ka oma maade üle nii uhked, kui üksainus poolakas oma 313 000 ruutkilomeetri üle. Mis ühele harju keskmisele eriti ulme tundub on et lisaks muule on (olid) nad ka oma valisusega rahul. Väga kole lugu. 

Ok, tore rahvas ja tugev valitsus, aga pliiis poolaverd lendurid, pange amet maha, teil ei ole see veres. Meenutus- ka valele poole Tallinna lennujaama maandunud (pigem siiski vee-ndunud) piloot kandis veres Poolat. Meenutus number kaks ja tõestus sellele, et naljatlemine on tõerääkimine lõbusa tooniga- Poola lennuk maandub Tallinna lennuväljal. "Uh, see on kõige lühem maandumisrada, kus ma kunagi maanduma olen pidanud !" ütleb piloot. Co-piloot vaatab aknast välja, mõtleb ja ütleb"Jah, ja kõige laiem ka!" )

xx, T

Kitzbühel

Kolm postitsut päevas ei olnud küll plaanis, aga kui juba laksimiseks läks siis tulevad infominutid Kitzbüheli kohta ka kohe ära. Kuna Kitzbühel puhul kehtib väljend: "Pilt ütleb rohkem kui wikipediast saadud ja tõlgitud info" siis ma panustan piltidele. 

Meeleolu loomiseks siiski nii palju, et Kitzbühel on üks tähtsamaid ja suuremaid suusakeskusi Austrias (seda on nad infobrozüüride järgi küll kõik, aga siiski). Koos naaberkülade Kirchbergi, Jochbergi ja Pass Thurniga on ta  oma 10 000 hotelli ja pansioniga piisavalt suur küll.

Kokku on piirkonnas 56 suusalifti ning 168 km jagu PISTEID :D (kellest nali mööda läks siis piste eesikeelne vaste on suusanõlv või laskumine). Lisaks 40 km radu kaskadööridele, kes eelistavad Austrias murdmaad sõita. 

Suvel on avatud ja hooldatud 120 km radu mountainbikeritele ning 500 km käänusid ja väänusid matkasellidele. 

Lisaks pakub piirkond veel tennise- ja golfiväljakuid. Olemas on ka ujula ja Austria ainus Curlingu-hall. 

Infobrozüüri lõppu on igaksjuhuks lisatud ka, et eriti on panustatud luxusturismi, kuna paljud prominendid ja muud kuulsused veedavad oma suusa- või suvepuhkuse just seal.  

Me eeldasime, et ju siis kohtame ka palju sõber venkusid seal, aga nad varjasid end kuskil ning rohem oli kuulda inglisekeelt. Mina väidan, et Inglismaalt, Marit väidab et Ameerikast. 

Kitzbühel ülevalt vaates.

Kitzbühleli citytsenro.

Kitzbüheli põhitänav, (pildistatud mõne vähe pädevama venna pool kui mina) 

 Üks väike Kiivipoeg kogus raamatupoe ees raha, tagasi koju - Uus-Meremaale- sõiduks. Kuna ma ka tean koduigatsuse väärtust, jätsin talle omaltpoolt 5 euro senti. 

Mariti ride, millega ringi sõitsime.

Innsbruck.

Vaheaja teisel ametikul päeval ehk teisipäeval käisime ära Innsbruckis. 

Innsbruck on Tiroli „maakonna“ keskus ning linnas elab 120 000 mägijetit olles sellega Viini, Grazi, Linzi ja Salzburgi suuruselt viies linn Austrias. 

Kui Salzburgi ümbritesevad beebimäed on kõik alla pooleteist tuhande meetri siis ümber Innsbrucki on juba vähe võimsamad künkad enamus neist umbes 2500 m peal. Sellest ka Innsbrucki hellitusnimi- "Alpide pealinn"

Kunagi neljandal sajandil rajati Innsbrucki aladele asulad, mis pidid olema esimeseks kaitseks Rooma Riigile "ülevalt" tulevate tigetate põhja-eurooplaste eest. Rahvaste rände ajal 6.sajandil kõnniti linnast tuimalt üle, sest olgem ausad, linn pole just kõige mugavama koha peal. Keskajal onud siiski leidsid, et koht on piisavalt kaitstud hirmsate rüütlite eest ning hakkasid sinna pesa punuma rajades esimese silla üle jõe. 1239 aastal anti asulale linnaõigused ning linnaisad asusid tollimaksudega kaupmehi usinalt koorima, sest tänu sildadele ja asustusele meeldis paik kaupmeestele väga. 

1420 aastal tegi Friedrich neljas (hüüdnimega tühjade taskutega Friedrich) linnast oma resitents-linna ning alustas tulevaste turistede tarbeks vaatamisväärsuste rajamisega. Näiteks Hifburgi ajad, kuhu me küll ei jõudnud, sest erinevalt kõigest muus on nad linna ääres. Aga põhiaktratisoonid nagu valitsusehoone ja kuldne katus, nägime ära.

Kongressi hoone.

"Kuldne katus", üks teatud onu Keiser Maximilians numero uno lasi sellise  katusealuse endale ehitada, et oleks uhkem tsillida ja linnarahva tegutsemist jälgida. 

Teatrr, mille rajamise eest peab tänama onu Leopold viiendat. Aitäh, onu Leopold !

1665 aastal pani viimane Habsburgide dünastja liige oma pillid kotti ning sellega lõppes ka Innsbrucki resitents-linna staatus. 17 sajandil rajati veel Innsbrucki ülikool, mis tänini toodab linnale 30 000 karjuvat ja pidutsevat üliõpilast.

Pilte linnast:

Vanalinna keskplats.

Kanda turistid ja ilgelt kena roosa maja.

Peale esimest Maailma sõda jäi Innsbruck itaalastele. Peale Maailma sõda vol2- te Prantsuse ja Saksa vahelisse kaitsetsooni. Seega ei midagi põnevat ega intrigeerivat sõjad linnale ei toonud. Välja arvatus see, et Toom Kirik pommitati ribadeks, aga tänaseks on see juba ilusti kenasti taastatud.

Innsbrucki Toom kirik.

Marit patte lunastamas. Veetsime seal oma mitu tundi.

Innsbruckis on lausa kaks korda toimunud taliolümpia, 1964 aastal ja 1976 aastal. Ka 2006 aastal toimus üritati olümpia sinna meelitada, aga rahumeelne rahvas hääletas idee maha. Eelmine aasta toimunud üliõpilasuniversaadist ja 2012 aastal toimuvast noorte Olümpiast nad siiski ei pääsenud. Ka erinevad spordimassiüritused nagu jalka MM ja hoiki MM on seal peetud. Kui vanalinn on selline vana ja gooti-stiilne, siis niipea kui pea vanalinnast välja pistad, ainult spordiareene näha ongi. Pluss suur hüppemägi ja kuulu järgi pidavat linnast kuskilt ka kondel ülesse mäkke sõitma.

Tõestuseks, et ilm oli jube tuuline. Isegi minu lõvilakk läks sassi.

Ja siis veel kõvasid mune munadepühaks ! Või siis hoitke oma pehmemaid paar järgmist päeva peidus, on purunemis oht.

Kevadvaheaeg

Vaheaja esimesel ametlikul  päeval  ehk esmaspäeval oli nii ilus ilm et mine lolliks. Üleüldse on juba tükk aega ilm nii ilus ja soe olnud, et mul on tõsine hirm et ilusate ilmade limiit selleks kevadeks hakkab vaikselt täis saama.

Igaljuhul esmaspäeva õhtul tuli Marit siia, käisime poes ja sõitsme ratasetga Hellbrunni lossi aeda ja käisime hiljem niisama Salzburgi hämaratel tänavatel ringi kummitamas ja niiiii mõnus ja niiii noh suvine oli.

Marit kimamas.

Tee Hellbrunni lossini.

Lossil endal väga ajalugu pole. Üks kohalik vürst lasi selle endale suvilaks ehitada, ise elas Salzburgi kindluses, mis on Hellbrunnist umbes 2km kaugusel. Mitte ühtegi ööd ta oma vahvas kollases suvilas ei veetnud. Seega on lossis elanud vaid toatüdrukuid ja kindlasti ka terve armee aednike, sest aed on lossil võõimas.

Samas elas lossis mõnda aega perekond Trapp koos võttetiimiga, sest lossis  filmiti mõned tseenid filmist Sound of the Music. Kõige kuulsam on see paviljoni tseen, teate küll, kus see noor tüdruk ja see poiss musimusi teevad ja seda Sixteen Going on Seventeen laulu laulavad, jube romantiline. Turistide kohale meelitamiseks toimub lossipargis miskisugune purskaevude show, mis pidi oleme niiii erakorde ja ainulaadne maailmas (samas suht loogiline, sest maailmas ongi vaid üks Hellbrunni loss koos oma purskaevudega, aga see selleks).

Hellbrunni lossipark koos oma ainuuulaadsete puskkaevude ja tiikidega. Tiikides elavad mutantforellid, mille suurusid minu paljunäinud kalamehe silm veel varem näinud pole.

 Vaade Salzburgile lõunapoolt, linnust on ka näha, kes välja zuumib. Pildi paremas nurgas poseeriv noormees EI OLNUD MEIEGA !!!!

Metsaseest leidisime sellise kivise augu, mis tahab olla teater, ooperiteater lausa ja seal toimus väidetavalt esimene ooperi ettekanne saksakeelsel pinnal. Leidsid ka koha noh.

August piilus august- oli august ! Tegelt piilus Marit ja oli märts (plirts-plärts), aga asi seegi. 

Eurotrip

Munade koksimisest vaba käega olete teretulnud tutvuma vapra Mariti ja väikese Terje seiklustega liinili Salzburg- Innsbruck. (Euro)trip toimus teisipäeval (30.03)  ja vaatamata ilmaennsutajate negatiivsele suhtumisele oli ilm küll tuuline kuid päikseline ja kõik mis vaja nägime ära ja leidime ülesse (st H&M, Türgi Kebab, armas kohvik pluss mõned vaatamisväärsused), tagasi teel otsustasime koguda adrenaliini oma (kuumadesse) kehadesse ja valisime vähe mägisema ja päris palju kitsama mägitee. Sõitsime läbi Kitzbühelist, mis on Austriale sama, mis Sveitsile St. Moritz (ehk siis suusakuurort kuhu soetavad kinnisvara onud, kellel on passis päris kõrge vanus, kõrval päris noor (Louis Vuittoni kottiga !!!) naine ja pangaarvel natukene liiga suur summa ja laste toast on tehtud garaaz, sest lapsi pole aga autosid on) ehk siis kõrgema klassi talvitumis- ja suvitumiskoht.

Tipp Innsbrucki auf einer größeren Karte anzeigen

Legendiks niipalju et Hello Kitty tähistab minu kodukoda, kust reis algas, punane joon on teekond Innsbrucki, punane knopka on Innsbruck ise, kollane teekond on reis tagasi ja roheline knopka on Kitzbühel. Sinine joon minu Hello Kitty juurest Bubblesini viib Linzi, kus asub vapra Mariti kodu ja voodi ja telekas ja kust algas ja lõpes tema seiklus. 

Hommikul kimasime läbi Saksamaa mööda kiirteid ja olime umbes kahe ja poole tunniga Innsbruckis. Tagasi tulime mööda Austria mägisemaid teid, samas nägime rohkem ja nii ilus, nii ilus on see Alpi mäestik oma noorte mägede, moreenidega ja liustigega.

Kuna kell on hetkel kaks päeval ja väljas on kottpime, mis võõõõib olla vihje sellele et teree äike ja kodukindlusest lahkumine ei tundu hea mõte, luban siia õhtuks genereerida täpsema reisikirja Innsbruckist ja sellele eelnenud ja järgnenud tegemistest. 

Kõigele lisaks on täna üleüldse soovitatav mitte suhelda inimestega, kellel on niigi tavaks (lolli) nalja teha (st ma endaga täna ei räägi). 

Ee, vaadake kõik teil on pükislukud lahti

(hahahahaha, APRILL) 

xx, T

Turisimimagnet Siber

Neljapäeval, kui Eestis möödus 61 aastat Märtsküüditamisest, mis ka siinses ajalehes ära märgiti, küsis üks klassivend mult, et kas need Siberi rongid sõidavad veel Tallinnast. Ütles (ta on sakslane), et tema tahaks minna, pidavat huvitav olema. Esiteks mõtlesin, et kuhu küll on jäänud noormehe taktitunne ja teiseks Eestis ei sõida minu teada üleüldse ronge, peale selle mis Tartus Lõuna-Keskuse parklas ringi tiirutab. Kolmandaks täna lugesin, et pool Eesti raudteest on ära ka veel varastatud (ok, veits liialdasin). Igaksjuhuks, väriseva südamega kontrollisin üle ja eii, rongiliikulust Tallinn-Siberi liinil enam ei toimu. 

Küll aga juhtusin eile õhtul lugema artiklit, et Siberi külad ootavad Eesti turiste. Artikel on siin, kelle huvi on. Aga lühidalt arvab üks teatud onu suursaadik et 

"Algus selleks on juba tehtud. Ma arvan, et paljudel eestlastel oleks soov siia tulla. Arvan, et kui nad näevad, kui optimistlikult elavad siin kaasmaalased ja kui tugev on siin Eesti vaim, võib mõni isegi soovida siia jääda." 

Jah, ettenägelikult sai algus juba 1941 aastal ja 1949 aastal tehtud, kui kokku üle 30 000 eestlase nagu üks mees seda toredat elu kaema suundusid. Ja paljudele nii kohtuavalt meeldis, et nad elasid oma elupäevade lõpuni seal. Kindlasti selle ühise Eesti vaimu ja OPTIMISTLIKU meeleolu pärast. Elagu turism ! (või oli see kommunism ?, ei tea, ei mäleta)

Ma saan aru, et sellest on juba(??) 3 korda minu elupikkust möödas aga mõned asjad võiksid siiski jääda andestamata. Eriti kui pidevalt rõhutatakse, et Venemaa ei anna endiselt kõiki dokumente ja statistikaid välja. Ja ma mõtlesin, et mu lühike mälu on minu viga, aga tuleb välja, et see on mul veres.

Tänasel pühapäeva hommikul ärkasin näiteks väga hea tujuga sest ometigi kord olin end pühapäeva hommikul enne 10 maast lahti saanud. Eriti tubli, kui arvestada, et meil siin algas  kahenädalane vaheaeg. Õnn jäi siiski üürikeseks, sest kell oli tegelt hoopis 11. Tere sulle ka, suveaeg. Loodetavasti saab meil kahel tore olema. 

Loodan, et suveajale üleminek mõjub põhjamaa troopikasse ka natukegi kosutavalt,

T

Kole lugu

Pühapäeva õhtul juhtus meil siin ühikas üks hirmus hirmus lugu. Inimesed on siiani shokis, paljud lubasid ühikat vahetada ja järgmise kuu üüri maksmata jätta. Köögis toimus eile üleüldine miiting kus jõuti järeldusele, et kehvemat hausmeisterit kui meil pole olemas. Näiteks keelas ta meil, peale seda kui 3 korruse köök võõraste bandiitide poolt sassi peksti, köögis pidude pidamise. Kuna reegel väga pooldajaid ei leidnud jõuti kompromissile, et peod võivad olla, aga kell 11 peab lõpp olema. (Kõik kes on kunagi käinud mõnes lastelaagris peaksid sellist reegilt mäletama). 

Üksteist raskel ajal toedates sain näiteks teada, et tüdruk mu kõrvaltoast (kes mulle õhtuti läbi seina erinevaid Beyonce laule laulab) on pärit Sitsiiliast (eitab igasugust seotust maffiaga, aga me ei usu). Siis vaieldi veel tugevalt selle üle, kas Türgi peaks Euroopa Liitu astuma. Kõige suuremad ei-ütlejad olid huvitaval kombel balkanirahvas, kelle endagi seis väga roosiline pole. Kokkuvõte asjast on et enamus siiski ei toeta Türgi ühinemist, kuna Türgi kultuur on Euroopa omast niivõrd erinev ning kõik türklased kellel on soov kodust lahkuda on seda juba nagunii teinud. Minul isiklikult oleks heameel kui türklased Euroopasse astuksid kuna nad on ühed väga lõbusad ja humoorikad sellid, samas ütleb mu geograafiline taju et eieieiei, Türgi ei ole ju Euroopas. Siis see et Poola lennuk võttis kätte ja maandus valel pool Tallinna lennujaama on ka hea nali (meil siin on naljakas kuna me ei pea kütusemaitselist vett jooma (teate ikka et märtsi veearvetele lisatakse Tallinnas ka kütuseaktsiis?!)).

Aga teema juurde tagasi tulles, siis mis juhtus  oli see et INTERNET LÄKS ÄRA. 

Hetkel on Kaijasüünipäevapäev ja teades et siin maa keegi peale 4 ei tööta pole meie väljavaated veel täna tsiviliseeruda kuigi head. Et oma tervisele vajalikku paari tundi arvuti taga täis saada vaatan ma siin vanu pilte ja häid filme (nt Shooting dogs ja Killing Fields, iga hetkga veendun et see kuidas mind siin kiusatakse töölubade ja normaalse jogurti mitte tootmisega, pole üldse halb variant, võrreldes sellega mis toimub/toimus ala Cambozal või Aafrika hõimude vahel)

Nüüd on juba teisipäeva õhtu, internet on ära olnud üle 2 päeva, hukkunuid veel ametlike andmete kohaselt pole, kuid (hingeliselt)vigastatute arv suureneb iga hetkega ! Kõigele lisaks põgenes esmaspäeva ööl vastu teisipäeva esimese korruse köögist veekeetmiskann- tundemärgid MUST (nii värvilt kui muudelt tunnustelt).

Teid siiralt igatsedes,

Terje

Kapuzinerberg

Kapuzienerberg ei ole mitte kuidagi seotud ühegi kohvi sordiga, see on üks mägedest linna ääres. Räägitakse, et üks teatud härra Mozart käis Kapuzienerbergi metsades  inspiratsioon kogumas. Ma käisin proovimas kas ka  geoinformaatika kodutöö jaoks seal metsas motivatsiooni leidub.

Kapuzinerberg on 640 m kõrge beebimägi, tema praktiliselt kõrval on kohe Kaisersberg, mis on 1600 m kõrge ja kes läbi toa akna mu und valvab.

Kui ma lõpuks pühapäevaõhtu ennast toast väljas sain hakkas juba hämarduma aga siiski parem hilja kui mõni teine päev ja Kapuzinerbergi üleval sai ära käidud.

Kõige tipus on ühe onu Paris Lodroni (ülikooli nimi on ka Paris Lodron muideks) kunku, aga kui ma selleni jõudsin oli nii pime, et ma ei näinud oma ripsmeid ka enam, sellepärast sellest pilte pole.

 Mäed ja jõgi sai siia linna turistide tarbeks ehtitatud, et neil oleks kergem orienteeruda. Kui ma veel turisti seisuses olin siis lähtusin põhimõttest et kui tahad koju saada kõnni vastuvoolu ja nii et Kapuzinerberg jääb kellakandmiskäe poole. Esimesena tuleb mööduda Stadtbrückest, siis tuleb Mozartsteg, mis on jalakäiiatesild, siis tuleb Karolinabrücke, kust on koduni jäänud umbes 30 min jalutada, siis tuleb pikk paus ja Fussgängerbrücke (tõlge: jalakäiatesild), mis on jalakäiatesild. Ühtlasi ka nolkide põhitsillimis koht: pätakad joovad ennast õlust kinni ja natukene suuremad propageerivad vähe rohelisemaid eluviise. Fussgängerbrückest on minu gettoni umbes 10 minutit kõndida.

Salzburg täieshiilguses: vanalinn oma miljonitriljoni kiriku ja jaapanlasega, kindlus ja kindlusemägi ja seal taga veel üks suuremat sorti mägi, aga see on juba sakslaste vara. (Salzburgist on piirini 8km)

Põhjapoolne Salzburg, mina elan lõunapoolses. Kokku elab linna 65,7 ruutkilomeetril 147 690 väikest Mozartit 

Puud kasvavad siinkandis metsas riitadena. Väga praktiline.

Wannabe suurelinna tuled

Ja lõpetuseks soovivad kohalik nuuskmõnnik ja ta saunanaisest abiline kõigile ilusat kevadet ja kui väga hätta jääte võime teile kuivade sokkidega abipaki saata. 

xo, T

And the grass is getting greener each day

Peale kõiki neid tuhandeid kilomeetreid rattaga sõitmist, peale kõiki neid elamusi (nt rattaga auto alla sõitmine, rattaga piki autot sõitmine, rattaga inimesele otsa sõitmine, rattaga suurelt kiiruselt kraavi sõitmine, ratta kummi kati sõitmine kui nimetada mõned) polnud ma kunagi kogenud midagi sellist nagu rattaga kluppi sõitmine ! Milline vabadus on parkida oma ratas otse klubi ukse kõrvale ja siis kui üks hetk tuleb koduigatsus lihtsalt võtta oma ride ja vilistades koju tagasi sõita! Minu puhul kestis see klubitunne umbes max 10 minutit (hakkan vanaks jääma, ma tean), aga kuna kell 2 koju naasta oleks olnud narr, läksin Zachee töö juurde. Ta töötab ühes maailma ilusaimas kohvik-bar-lounges, Salzburgi südalinnas, nii kõrgel et seal on tervet vanalinna näha. 

Steinterasse Salzburgi südalinnas

Täna on terve päeva vihma sadanud, mille üle mul on ääretult hea meel. Juba pisikesest peale ja kogu oma treeningplaani ja kodutööde/kooli orjuses elatud elu olen mõelnud kui mõnuuuus oleks sellise vihmase ilmaga mitte õue minna ega midagi teha vaid toaaken natukene lahti jätta, et oleks kuulda kuidas vihma sajab ja ise silmini teki sisse ronida ja kõngemiseni raamatut lugeda, vahepeal tooksid väikesed jänesed (nagu Alicel noh) teed ka voodisse. 

Aga kui mu rõõmus unine pilk korraks nende miljonitriljoni kollase märkmepaberiga mu seinal, milledel seisab tekst ala loll paks daun tee geoinformaatika kodutöö ära või et homme on teaduste meetodides presentatsioon, tsurka, siis tuli mulle meelde küll et vabadus on suhteline mõiste ja panin akna kinni.

Ilusat kevade esimese päeva õhtupoolikut ja kuiva jalga

Terje

I got a very important date

Alice: And how many hours a day did you do lessons?

The Mock Turtle: Ten hours the first day, nine the next, and so on.

Alice: What a curious plan!

The Gryphon: That's the reason they're called lessons, because they lessen from day to day.

Ma käisin kinos. Alicet vaatamas, 3Ds ja inglisekeeles. Ja armusin ära.

Mitte Alicesse ega Jonny Deppi (see vend ei ole Kariibimere Piraatidest siiamaani kaineks saanud)  vaid sellesse filmi. 3D oli ülilahe, paar korda oleksin lendava draakoniga piki pead saanud, aga õnneks jõudisn õigel ajal pea alla panna. Alice oli armas, whataaa lovely Brithis accent. No ja see lugu iseenesest, Tim Burton on Lewis Carrolli imedemaad küll veidi nüsinus, see oli selline palju värvilisem ja Alice oli palju väiksem ja punase kleidiga, kuid siiski, point oli kohal, no ja siis need kleidid ja see loss ja ää need seened ja rabbitid ja need ülinormaalsed tegelaskujud ja nende olek ja no see imedmaa noh.  

Igaljuhul rattaga koju kimades, meil on muideks suur kevad, soesoesoe ja kuivkuivkuiv (esmaspäeval sadas lund, teisipäeval sadas padukat, kolmapäeval oli udune, täna on päike- vaheldus ennekõike), ühesõnaga koju sõites luusisin kõik nurgatagused läbi mõnda urgu või pragu otsides, aga ma ei tea, kanalisatsiooni luuk ei tundunud päris see. Otsustasin, et piirdun ka edasipidi kuue võimatu mõttega enne hommikusööki ja imedemaa jätan Alicele.

Ühesõnaga retsept siis- lugege raamatut kui olete veel väike-väike, elage terve elu Alice Imedemaa vaimustuses, saage ükskord hommiku kohvi juues teada et“ kuule Terje, see on mingi Eesti tüdruk, kes sellel uuele Burtoni filmile tracki laulab eks“ (Tea Party on loo nimi ja Kerli Kõiv laulab), järgi googeldades saage teada et seeee film on Alice Imedemaal, siis et seal mängib Johnny Depp ja see on 3D, siis oodake ja hauduge paar kuud, siis saage inimestelt kes enne teid filmi on käinud vaatamas hästi palju HALBA tagasisided, siis minge kinno väga suurte eelarvamustega ja hingeliselt juba valmis pettuma ja siis VAIMUSTUGE FILMIST.

Terje kokatund sellega tänakseks lõpetab (plzplz mulle ka üks selline unenägu nagu Alicel, jube nüri on pidevalt statistika ülesandeid ja kaartide digitaliseerimist unes näha)

A ja peaaegu unustasin, imedemaa kuningas palus edasi öelda et: begin at the beginning and go on till you come to the end: then stop.

Goodbye, sweet hats

Peale pühapäeva tulnud esmaspäev

Pühapäevad on Garfieldi lemmik päevad, sest siis ei pea midagi tegema, eksole. (ja esmaspäevasi ta vihkab kuna kõõõõik mis oli plaanis pühapäeval ära teha jäi tegemata) Garfield on mu iidol.

Minu päeva algas kell 10.47 mitte väga vabatahtliku äratusega. Neiu Kaisal oli piim otsas ja ma tundusin õige inimene kellelt seda küsida. Well think again, mul ka polnud piima. Missealsiisikka kui juba sai kord voodist püsti siis võiks ju juba päevaga ka alustada. Käisin pesemas, eluvaim hakkas PEAAEGU sisse tulema. A kohvi oli vaja. Kuna mul pole ei kohvi ega piima ega ka suhkrut siis oli vaja need hankida. Esiteks koputasin naabripoiste uksele, et neilt kohvi saada. Piima ja suhrut neil polnud. Või noh piim oli küll, aga see oli see sama piim mis ma nende külmkappi jätsin kui koju tulin ja seee oli veeebruari alguses ehk kergelt poolteist kuud tagasi. Panime piimale nimeks Kusti, sest ta elas ja saatsime ta prügimäekooli. Selleks ajaks oli kell juba pool 1. Jätkates piima otsinugid ajasin Blagica ülesse, kellel olii piima. Suhru sain ka temalt. Siis tegin kohvi ilusti valmis. Istusin maha, hakkasin seda jooma ja siis tuleb ameerika tsikk minu juurde soovib tere hommikust, küsis kuidas pidu eile lõppes (kell pool 12 magamaminemisega lõppes, väike titt nagu ma olen) ja siis küsib et ega ma kohvi taha, neil on üle. Jeeeee, tänan EI, loll burger, kus sa enne olid. Siis kell 1 otsustasin õppima hakata, umbes 5 mintsa kulus ümber otsustamiseks sest tähtede seis ei olnud ikka piisavalt hea. See järel veetsin 2 tundi naabripoistega vormelit vaadates, 1 tunni Kaisaga lobisedes mille käigus sigines kaks masterplani, üks on neljapäeval Alice ära käiia vaatamas ja teine on vaheaja essal nädalal Münchenisse ja Bayerisse seiklema minna. Selleks ajaks hakkas kell 4 saama, igavusest tegin süüa. Sõin riisi lusikaga kuna mu kahvlid on maailma avastama läinud. Maketoonia Katerinal hakkas minust hale ja ta andis mulle kahvli. Olen nüüd jälle uhke kahvliomanik. Meil on köögis seina peal suuur Euroopa kaart ja süües ja kaarti vaadates jäi mulle silma et Eesti on ikka tegelt kole suur. Suurem kui Kosova või Makedoonia või Albaania või isegi Sveits. Ja nüüd ma istun siin ja otsin vabandusi et mitte avada geomorpholoogia faile. Ja juba ette vihkan homset et ma täna midagi ei teinud. A õhtu on veel noor eksole.

Eile jäi postitud siiski postitamata, ilma ühegi põhjuseta, olgema ausad.

Aga eilne siiski ei lõppenud nii nagu ma ennustasin, sain nii mõnegi asja tehtud ja hetkel on kell esmaspäeval kell 18.13 ja ma polegi veel paanikaatakki homse eksami pärast saanud. See on hea märk. Meil muide on jõulud. Mitte et sajaks lund ja oleks külm. Ei, meil sajab sellist valget kohevat lund ja päike paistab ja inimesed kaunistavad kuuskil jälle. Siis oli täna üldse üks jubetore päev. Noo see ilus jõuluilm, ja ilusad kliimaeksami tulemused ja enamvähem talutavad loengud ja seminarid ja üldse. Paari tunni jooksul tõotab seis siiski muutuda kui ma siin veel pikalt kirjutan seega, tsau !

xx, T

Saturday midday fieber

Hello, hello, ilusat laupäeva! Kuidas läheb ? Minu läheb näiteks eeeem normilt, öeldakse seal teie kandis selle kohta. Nädal läks nii kiiresti nagu ääää, jube kiirest ühesõnaga.

Kolmapäeva oli sotsiaalgeograafia eksam, mis oli iisibiisi, sest küsimused olid täpikalt samad, mis esimesel korral. Ja ma lubasin Marile, et kolin kuule ära kui nüüd head hinnet ei tule. Neljapäeval oli linnageograafia loeng, mis on lihtsalt haigelt huvitav. Näiteks sain teada, et kreeka esimestel linnadel oli elanike alampiir ja ka ÜLEMPIIR. Umbes et mõtled linna kolid, pakid kodinad kokku ja hakkad linna minema ja seal linnamüüri ääres seisab onu kontrolör, kes ütleb sulle et nou, nou kahjuks on täna kohad täis, mine pargi end kuskile mujale. Ja siis oli Rooma esimestes linnades veel kanalisatsioon, mida näiteks keskaegses (15.saj) Salzburgis ei olnud.

Ma olen varem ka kirjutanud, et ilge probleem on siin ülikoolides ülerahvastatusega kuna sellest aastast enam õppemakse pole(varem oli 400 euri semester). Üliõpilasliidud !!! võitlevad selle eest, et need maksud jälle tagasi määratakse. Mina neile pöialt igaljuhul ei hoia. Aga samas, loengud on väga ülerahvastatud, see on õige jutt küll. Näiteks ökosüsteemide loengusse (loengus pole ülempiiri) on end kirja pannud 152 inimest, ei tundu palju eks, aga kui mõelda sellele et selleks ettenähtud loengusaalis on 70 istekohta, siis võb lihtsa arvutustehtega jõuda järeldusele, et paar kohta oleks nagu puudu. Proseminarides on ülempiiriks 25 inimest, 75 oli registreerunud, õpetaja ütles et võtab eelisjärjekorras kõrgemate semestrite omad, järele jäi 7 kohta ja 57 tahtjat, nende vahel tõmmati loosi, et kes saab koha, kes mitte. Tere, mina sain esimese loosi koha :D Olen rahvavaenlane, sest minu kursuselt sai veel vaid 2 inimest.

Tunniplaan see semester, nagu juba mainitud, on üli lahe- vabaajavaenulik aga teadmistesõbralik. Esmasp kolm loengut, seminari, teisipäeval ka 8st 16ni kooli, jne. Ja kuna paljud on seminarid siis koduste ülesannetega ka väga ei hellitata. Järgmine nädal on veel üks eksam esimesest semestrist teha ja siis peaks esimene semester selleks korraks selja taga olema. Jumal tänatuuud, et ülejärgmine nädal hakkab vaheaeg, ma olengi juba kaks nädalat koolis käinud :D

The end tänaseks,

xo, T

Kähkur ülevaade

Ma mõtlesin, et mu blog oleks kindlasti palju huvitavam kuii... ma siia midagi kirjutaks näiteks. Samas on mu ajalised võimalused hetkel veel viimaste eksamite tõttu väga kuni üliväga limiteeritud. Kunagi ma tahtsin teid norida, et meil on kevad ja soe ja teie tehke lumeingleid aga siis tuli meil ka lumi jälle maha ja pidin oma mägijeti kostüümi jälle selga vedama. Siis ma tahtsin kirjutada oma seikluslikust nädalavahetusest Salzburg Linz kiirteel ja teid pildimaterjaliga kostitada, aga mmm ei, hetkel mitte. Siis ma olin vahepeal tigeplahvatamise äärepeal lemmik bürokraatia pärast, aga sellest mõni teinekord. Üks päev, siis kui uus semeser hakkas, siis ma tahtsin kirjutada, et uus semester hakkas, aga sellest on mul aega juuni lõpuni jutustada. Nüüdseks on see juba poolteistnädalat kestnud ja näeb suhteliselt asjalik välja. Sisukam kui eelmine semester kindlasti, mis mu hallid ajurakud rõõmust rõkkama paneb. Ajaa, kuigi enne õhtut pole ilus hõistata, siis mul pole ka see semester toakaaslast. Täitsa võimalik, et ta käis siin, aga sai aru et talle naguniiii poleks siin ruumi ja läks tagasi sinna, kust tuli. Muidu on meie suure mittevägaühise kuid siiski perega ühinenud üks kreeka tüdruk, kes elab toas koooos oma emagaaa, no paluuun. Ja siis veel üks Dolce ja Gabbanamaalane. Poola plixid läksid üle ülemistele korrustele ja veel paar tükki andsid alla, aga me nimetame seda demograafiliseks rändeks. Homme pidin minema vaatama Alice in Wonderlandi, mis on juba ette mu lemmik film, aga kuna siinsed  kinovennad on hüperaktiivikud siis on hetkel filmi kinodas vaid saksakeelse sünkrooniga ja see on NOT TO DO. Ehk siis homme peale eksamit on plaan hakata õppima uueks eksamiks mis on järgmise nädala alguses, juhei. Vot, sellist elu elataksegi siin. Ja kuigi mul oli suure maja suuruselt kahju Eestis siia Uhuumaale tagasi tulla, siis mul on hetkel hea meel et ma siiski olen siin mitte seal ja ühika segapudruelu meeldib mulle ka üliväga. Salzburgi hakkab semustuma, armas väike nukulinn ju. 

Minu Eesti

Mõtlesin, et kui juba Eesti saatkond saadab täna, päev varem, iseseisvuspäeva tervituse (mõningaljuhul ka meeldetuletuse) siis võin seda teha ka mina. Samas on asjal ka teine mõtet sees, nimelt kuna iseseisvuspäev (nagu ka kõik muud päevad) on eestlastele puhas joomapüha, siis tasubki vast postitus juba täna teele läkitada- purjuspeaga on teatavasti ebamugav lugeda (sõbrad rääkisid).

Ma tahtis öelda, et kuigi mu elulugu seda ei peegelda olen ma oma väikese Eesti üle väga uhke.

Ma olen uhke e-riigi üle, mistõttu mul on reisides tihti tunne, et need teised riigid on küllll ajast maas. Võtame näiteks mu kullakalli Austria – teate, meil siin reklaamitakse ühte moodsat teenust- internetipanka. No see on selline asi, et sa ei pea oma tsekiraamatuga (jep, need on veel olemas ja näiteks Prantsusmaal jube pop teema) iga kuu pangakontorisse minema, vaid saad oma asjad internetis ära ajada. Jube mugav ja säästab loodust, soovitan soojalt. Teine näide on selline, et hakkasime kinno minema ükspäev ja ma küsin nagu muuseas, et kas me netist ei tahaks pileteid ära osta, saab kinos kiiremini. Mille peale mu kallid kosmopoliitsed ühikakaaslased said naerukrambid  ja küsisid et mis ma bussipiletit ei taha netist osta vä (tahaks küll, kui aus olla). 

Siis meeldib mulle veel eesti huumor, mujal maailmas nimetatakse seda küll õelutsemiseks, norimiseks, mõnitamiseks, sarkasmiks ja ülbitsemiseks aga ma ei tea mulle läheb peale.

Siis meeldib mulle näiteks eesti toit. Kohuke ja must leib on veist ära kulunud motiivid aga näiteks jogurt- umbes iga kodust eemal veedetud öö näen ma seda unes. Ja kõige rohkem meeldib mulle kui tudengile, et selle toidu eest ei pea hingehinda maksma.

Muidugi ei meeldi mulle eestlaste kinnisus ja morn olek, aga samas saan ma alati kindel olla, et kui sealt midagi tuleb ala „Sul on täitsa normaalne kleit“ siis oli see siiras. Sveitslastele on kõik alati ülitore, vapustav, geil ja wunderschön, seega kui tema sulle ütleb et sa oled superlahe siis sa ikka ei tea kas sa oled tõepoolest superlahe või oli see viisakus.

Ei meeldi mulle see, et eestlased on kole kitsarinnalised ja kriitilised. Kritseerida on hea, aga lahendusi nagu ka välja ei pakuta. Samas mu lemmikud austerlased on ka meisterkritiseerijad, nad teevad seejuures veel sellist vingus nägu ka. Eestlased vähemalt kritiseerivad kalanäoga ja seda mida sa kuulda tahad/ei taha saab teadupoolest paremini reguleerida kui seda mida sa näed/ei näe. Kitsarinnalised on eestlased sellesmõttes, et näiteks venelane on alati sibul, poolakas on alati vaene ja loll, sakslane on alati vana, sveitslane on alati rikas, kosovlane alati terrorist. Seda teadsite et eestlane on alati kuri, ebaviisakas ja blond ? 

Kurja ja blondiga ma ei nõustu. Aga selline korralik harju keskmine on ebaviisakas küll. Tere ja Headaega on väljasuremise äärel, kellegile bussis kotiga piki nägemist virutad siis tuleks talle kindlalt veel näkku karjuda et n****i sa seisad ees, nõrgema soo esindajatele ukse avamine kuulub teatrikommete hulka ning daami kottide tassimisel aitamine pole eesti mehele (käsi taskust välja võttes hakkab ju külm !!!). Talvekuudel torgib silma, et „siseruumis mütis ei kanta“ on rangelt vabatahtlik(seega seda ei järgita). Täitsa tühine asi, aga mind üihäirib. Üldiselt viimase kolme Eestis veedetud nädala jooksul ma hakkasin mõtlema, et huvitav kas Eestis feministe üldse on ja mille vast nad täpselt võitlevad, sest sooroll ei mängi tänavapildis mitte mingit rolli.

Üldiselt ükskõik kui palju aega ma muudes riikides veedan, alati võrdlen ma kõike Eestiga. Ja alati tundub Eestis tehtav ja toimiv kuidagi loogilisem, mõistlikum, vähem bürokraatlikum ja kodusem. Ma ei näe mingit probleemi miks ma ei võiks pärast seda kui ma olen selle veidra Kesk-Euroopa, siis Ameerika, Aafrika, Indoneesia saarestiku, India, Lähis-Ida, Lõuna- Ameerika ja Venemaa läbi kamminud, Eestisse tagasi integreeruda. 

Rõõmsat, lumist ja viisakat vabariigi iseseisvuspäeva ! Tehke lumememmi, meil siin on näiteks kevad +5 kraad ja päike paistab, lapsed jooksevad aasadel ja lehmadel on pärjad peas

Terje

Naljanurk

Kuna eelmine sissekanne oli natukene nukker ja halvad mõtted põhjustavad stressi ja kaalu tõusu, siis lisan siia mõned pildid minu eilsest (samas eilse ja tänase vahel on olnud vähemalt kolm päeva) peaaeguperepäevast Skypargis. Üldiselt väga pildimaterjali koguja pole, sest arvan et kahe kõrva vahele salvestatud pildid on vähe kvaliteetsemad ja objektiivsemad kui suvalisel hetkest suvaliselt välja tiritud emotsioon. Puhtalt isiklik arvamus, ärge mõistke hukka. 

Ühesõnaga teie ees perekond ülinormaalsed sumod Rakverest:

Kaks paksu mänguhoos

Üks paks suruti kotti

Jack Norris