Palve

Alati teeb head meelt saada smsi tekstiga rõõmsaid jõule aga pliiis pange nimed ka alla :) Mul ei ole Austria kaardi peal teie toredaid numbreid ja nii ei saagi ma teada kes mu tuju jälle tõstis aga aitäh ja teile ka kauneid jõule ja ilusat uut aastat, proosid

Sipelgad

Tere, ma ei saa eriti pikka bloggi kirjutada hetkel, kuna emps helistas just ja teavitas et karavan hakkas kodust liikuma. No ja ma kaotasin igasuguse võime keskenduda, max 30 sekki saan paigal olla ja mingi asjaga tegeleda, siis on vaja vaheldust, Itunesi next song nupp on ka suht pop, kes siis ikka jaksab ühte lugu üle minuti kuulata. Samas neil on veel tulla üle seitsme mäe ja ühe Poola, katsun rahuneda.

Üldiselt enne kui mu elu muutus läbi selle telefoni kõne lugesin ühe tüdruku bloggi, Baghdad Burning. Räägib sellest kui "palju paremaks Ameeriklased elu Iraagis tegid oma rahumissioniga". Igaljuhul esimene asi mida ma Ameerika Presidendiks saades teen on, kõik maailma sõjad ära lõpetada, hallo kus on asja point. Siin kohalikud ühika ameeriklased tahtsid täna jõuluprae küpsetada, aga nad ei saa kalkuni üles sulatamisega hakkama, ja üritus lükkus homsele edasi. No ja sellllised vennad korraldavad siis rahumissioone.

piiiz.

Jõulutervitus

Ma olin täitsa leppinud reaalsusega, et jõulud see aasta minuni ei jõua. Õnneks mängis ka ilmataat kaasa ja sulatas kogu lume ära. Ühikas on meid järel jäänud 5 ja keegi teistest jõule ei tähitsa (ortotoksid ja muslemid). Ühesõnaga kõik toimis ja kui raadiost parasjagu jõululaule ei tulnud, läksid jõulud täitsa meelest ära.

Kuni tänase hommikuni. Hakkasin õue minema, könnin mina trepist alla ja näen et kellegil on postisahtlis kaks suuurt ilusat pakki- „mõnel on sõbrad“ mõtlen. Jõuan lähemale, jään korra seisma, zoomin - mida *****, minu postisahtel. Jõuan juba ärrituda, et postionu on taaskord Zacyee kirjad minu boksi pannud, aga siiski mõlemal on minu nimi peal. Marie ja Liisi, Kaija- shokolaad ja piparkoogid. Imelik tunne valdas mind- rõõm on selle nimi vist nagu ma vanast ajast mäletan. Suur, suur südamlik aitäh teile, tegite mu jõulud !

Kuna igal heal asjal on ka halavd küljed siis tänu sellele, et suures rõõmueufoorias võtsin ma pikema tee poeni, jõudsin kohale kell 13 ja 0,0001 sajandiku ja pood oli juba kinni. Samas pole hullu, 30ndal tehaks pood jälle lahti ju. Austrias on reaalselt võimalik ka jõulude aeg nälga jääda. Piima mul nüüd pole, samas on mul piparkoogid ja shokolaadi. Siis on mul veel naabripoisid ja nende külmkapp.

Ma siin koguaeg räägin, et tunnen hullult oma sõpradest ja kodus ja perest puudust. Nüüd kui ühikas reaalset vaikne ja rahulik on ja kõik tasustamüra koju sööma on sõitnud näen asja veits selgema pilguga. Kõik kes jäid, mõninga erandiga, on need kellega ma ka selle müra ajal kõige rohkem suhtlen. Ja ma ennem mainisin, et nad ei pea keegi jõule. Siiski, lõunal kööki minnes olid neil kõigil räigelt kavalad näod peas, ma juba valmistusin et kohe kallatakse mind ketchupiga üle vms aga ei- neil oli mulle jõulukingitus !!! See oli kõige armsam asi mis minuga kunagi juhtunud on. Nad vist ongi mu sõbrad, kodu ja pere.

Nüüd ma siis otsustasin mitte olla Grinch ja pean siin omaette jõule. Aeg-ajalt saabub kodukandist ilusaid smsse, mõned lubavad verivorste saata :D mõned on niisama viisakad. Head meelt teevad kõik. National Geographiku kodulehelt lugesin just et Hawaiil saabub jõuluvana paadiga, Californias ja Austraalias aga surfilauaga. Keskeuroopas on toas enamasti kunstkuused, sest iga aasta päris kuusk soetada oleks liiga kulukas. Siin kandis luuletusi ja laule esitama ei pea, kinke saab niisama ja Indias ehitakse kuuse asemel hoopiski banaani- või mangopuud. Ja Austraalias süüakse jõululõunat enamasti rannal- tundub tore aga kes nüüd mõtles Võsu randa sööma minna siis ma ei soovitaks. Las igaüks jääb ikka oma raamide juurde.

Häid jõule ja head isu, ärge unustage oma kaugel elavaid/olevaid sõpru, kaugemal ei pruugi elu üldse mitte ilusam olla, ja isegi kui on- sõber kulub alati ära

Terje

Ps Marie kirjutas oma kirjas et ma mõistuse pähe võtaksin ja koju tagasi tuleksin. Kallis Marie, see sama mõistus ongi ainuke asi mis mind siin hoiab !!!

Sõber kino Sõprus

Alates sellest päevast kui ma kasutan pikemat interneti kaablit (lühem ei ulatunud voodini, väga kehv) on mu internet mitu korda aeglasem. Lihtne matemaatika- kaks korda pikem kaabel võrdub kaks korda aeglasem interet.
Siis eile ma ei läinud välja, mis oli hea mõte sest Zaycee filmikogumik leidis mu ja me veetsime koos väga mmm huvitava öö. Tervis on kohe hulga parem, samas päevaplaanidesse tuli sisse viia tugev korrektuur, sest selleks ajaks kui mina silmakesed avasin oli raamatukogu juba 10 minutit kinni, seega pole erilist mõtet sinna minna täna.
Siis kino sõprus on mul hea sõps ja iga nädal ikka saadab mulle mõne meili (parem lubadusepidaja, kui sina, Mari). Täna näiteks saatis kirja, et nüüd aasta viimastel nädalatel näitavad selle aasta parimaid ja vaadatuimaid filme veel. Korraks läksin kurvaks, et ei saagi neid näha, aga kui filmide nimekirja nägin, siis kurbus kadus- ma olen neid KÕIKI juba näinud :D 2009 on igaljuhul korda läinud. Igaljuhul kui kellegil huvi on siis I strongly recommend- VICKY CRISTINA BARCELON, GENOVA, HAPPY-GO-LUCK JA TELGITAGUSE.
Lund sajab muideks ikka/jälle.

Ilusat viimase advendi eelset päeva soovides,

T

Jõuluvaaheeeaaeeg

Kuna ma ei suuda otsutada, mis täna õhtul teha- kas jääda koju, hoida oma seagripp endale või minna välja ja jagada seda ka teistega- jagatud seagripp on kaks seagripp nagu ütleb vanasõna- siis ma kirjutan siia mõned read, äkki saabub selgus.

Tegelt mul pole notsukat, ma tegin nalja, MINUGA SELLISED ASJAD EI JUHTU, mul on lihtsalt külmetus ja õhtune palavik. Päriselt ka- ainult külmetus. Mis ei taha küll kuidagi üle minna. Siin kohal kohe ütleks ära ka, et jõulukinke/kaarte see aasta ei tule sest proua apoteeker võtis kõik sulli ära mis mul oli. See eest on mu olemine juba veidi helgem. Kuid kõige paremini aitas seegi kord alternatiivmeditsiin ehk siis lihtsalt haiguse ignoreerimine.
Lumiseid pilte te ka veel ei näe nagu te näete sest iga kord kui ma piisavalt virgun on väljas juba pime. Aga lund veel on, küll ma hakkama saam üks päev sellega.
Loogiline et kui väljas on kõige külmem, toimuvad kõige pikemad välitööd. GPSiga sateliidi asukohamääramine oli raudselt lihsam kui oma varvaste asukohamääramine.
Enne jõuvaheaega on alati natukene kahju koolist ära minna- mõelda vaid, ma ei näe neid nägusid keda ma muidu 5/7 kohtan nüüd 3 nädalat sest nad lähevad kõik koju ära- kellel on kodu Hollandis, kellel Saksamaal, kellel elab tüdruk Genfis ja kes läheb vanaemale Uus-Meremaale külla (kõik näited elust enesest). Samas kui ma mõtlen et neid kursusekaaslasi on mul 80 ja jagan selle ühe igatsusega nendevahel ei jää väga suur igatsus järgi ja ma vast elan üle. Samas on veits kurb mõelda et kuna mõnel inimesel on tobe vajadus koguaeg kuskile välismaale ära minna , siis näiteks Kai läheb juba jaanuari lõpus ära ja Sebastian läheb järgmisest talvesemestrist Riosse õppima. Kõige paremad koolisõpsid mul, ja nemad ka vaid ajutiselt.
Sebil on hetkel pruta külas (kes on pärit, uskumatu kokkusattumis- Riost ) ja nad on juba viis aastat niimoodi pendelsuhet pidanud. Mõnikord mõtled, et miks noored, vaprad ja ilusad tegelevad sellise mõttetusega nagu kaugsuhe. Aga täna kui ma neid koos nägin siis ma sain aru küll. Ja Kail on ka tüdruk kaugel kaugel Genfis. Kai ise on pärit Saksamaalt. Ja nad kohtusid selle tüdrukuga Tais puhkusel olles, Kai ei oska prantsusekeelt ja tüdruk ei oska saksakeelt aga nad on 3 aastat koos olnud. Ilus asi see armastus.
Kuna jõuludeks minnakse koju ja ühkas pole kellegile kodu siis selle maja migratsioon on ka täna tugevalt negatiivne. Kuna minu toa aknast on näha peauks (ja ühtlasi on uks juurest näha minu tuba) siis istun siin nagu rekkajuht -iga natukese aja tagant on vaja kellegile lehvitada.
Homme on vene tüdrukul sünnipäev ja andsin pühaliku tõotuse õhtuks peotippvormis olla, pluss homme pean ära käima Eestis saatkonnas, sest ma unustasin (loogiline, mina ju) oma kapsuni ja klambri suure jõulujoomingu käigus sinna. Lisaks peab kindlasti ära käima linnaraamatukogus, kes teab mis hetkel nad otsustavad et neil on nüüd jälle riigipühad ja nad paar nädalat ei viitsi raamatukogu lahti teha. Ja vaheaeg on kolm nädalat, isssand issand.
Ja kui mul enne oli kahenetuba endale siis nüüd mul on KAKS kahest tuba endale. Naabri Kaisa läks tagasi Polzkasse ja jättis toavõtmed mulle, et ma oma emme ja issi sinna magama saaksin panna. Nii et kui kellegil on öömaja vaja siis linnast nr 3 või 8 troll, Herrnau peatus, Mersu keskuse juurest vasakule, tänava lõppu siis, veits paremale, Haus Humbolt ja alt nr 132 helistada. Ühtlasi mainis Kaisa ka, et külmkappi jäi toitu ja et ma selle ära sööks enne kui see halvaks läheb- no problemo, alustan kohe.

lg

Olen Grinch

Kerge Altostratus katab meil siin taevalaotus ja alates eilsest õhtust on laiia lund sadanud(järelikult on temperatuur pilve sees alla - 40 kraadi). Kliima eksami sain ka tehtud, eksam oli lihtne aga probleem oli selles et ma õppisin ainult raskeid asju sest no eluseees ju ei tule eksamisse fakte, tulid- kõik küsimused olid fakti küsimused. Feil.
Ilm iseenesest enam külm ei ole (nagu teil seal, HAHAHAHAHAHAH). Aga nädalavahetuse külmus jättis mu pähe tugeva jälje- mul on väga tugevad ventilisatsiooni probleemid nina-kurgu piirkonnas. Karumõmmi hääl on ka.
Nüüd ma siis olen oma patjade ja tekkide tsunglis ja loen teiste blogge ja ei saa aru kas bloggi ei ole sobilik kirjutada kui sul ei lähe väga hästi või kas kõigil siiis lähebki nii hästi. Mis on iseenesest tore. Aga koju tahaks küll ilgelt. Või siis tahaks kodu siia.
Kunagi kui ma tunnen äkilist energia puhangut, lausa sellist et ma viitsin voodist tõusta siis ma kleebin teile siia mõned lumised pildid ka.

x, Grinch

Selgituskiri

Kuna ma eile suutsin korra veidi ärrituda olukorras Mis sa õpid ? Ma õpin geograafiat. Äää, geograafiat ja Salzburgis, huvitav valik. (viimases lauses oli iroonilist tooni rohkem kui Kreekal riigivõlga). Missiooni tundest avalikustakski siis oma HUVITAVA VALIKU tagamaad.

Mainiks ära, et järgnev tekst ei ole nii värske kui lumi mu akna all vaid juba vähemalt 3 kuud vana, kirjutatud ENNE Austriasse tulekut, kui mul oli tunne et mitte keegi ei oota ega ei vaja mu selgitusi MIKS GEOGRAAFIA JA MIKS SALZBURG. Peale mu enda. Siis saigi see tekst kirjutatud ja Terje riigisaladuste kausta salvestatud. Eemaldasin teie heaolunimel tekstis kõik liigsed emotsioonid, sentimetaalsuse ja ebaolulise, et blog ei väljuks oma rangetest kollaseajakirjanduse raamidest. Jõulud on jagamise aeg ja ma siis jagan teile seda ainukest mis mul on- ennast. Ja ei tule kergelt mul see jagamine.

Miks geograafia ?

Maailmakaart tundub ilgelt põnev. Mind huvitab miks see (Ingeborg)mägi on seal ja mitte seal. Siis mind huvitab miks need inimesed elavad seal mitte seal ja kõige rohkem huvitab mind et KUIDAS NEED TEISED SEAL SIIS ELAVAD. Jep, kõlab rohkem nagu turism. Aga turism on geograafia+kommerts ehk pähemäärimine ja majandus ja kõik mis liigselt ümber raha keerleb kuulub endiselt minu NOT TO DO listi, ükskõik kuidas ma asjale ei läheneks. Ma ei taha määrida inimestele pähe Egiptuse reise kui ma tean et Egiptuses on liiv must ja arvatavasti kohta seal rohkem eestlasi kui stroomi rannas.

Tundes piisavalt iseennast tean et ainuke asi mis mind sundida suudab on uudishimu ja tahtmine. Seda on viimane aasta ja sport mulle eriti selgeks teinud. Asi läks kunagi tõsiseks mitte sellepärast et ma oleks olnud eriti ambitsioonikas, vaid sellepärast et mulle meeldis. Viimane aasta on olnud aga puhas kohusetunne ja sundimine. Ma ei taha sinna külma basseini minna ja ma ei viitsi lõike sõita. Ok, muidugi mulle ikka veel meeldib see tunne kui 20x100m reziim saab läbi, aga mulle meeldib just see tunne et uhh see on nüüd tehtud, mitte ohh teeks seda veel.

Nii on ka kõige muuga. Ka geograafiaga. Käsi südamel võin öelda, et Eestist põgeneda EI OLE sel korral mu eesmärk. Oleks ma mõnelt eesti ülikooli lehelt leidnud eriala ja õppekava mis oleks rõõmumehikesed mu kõhus kukerpallitama pannud siis oleks ma Eestisse jäänud. Aga rõõmumehekesed jäid tuimaks.

Miks Salzburg ?

Sest Eestis polnud midagi mis piisavalt huvitaks. Kunagi Tallinnasse õppima minnes sai lubatud, et seeee on selleks et ma saaks Saksamaale ülikooli minna. Väga kift ju, välismaaale ülikooli. Eelmine suvi Bremenis olles, sain aru et pole lihtne minna elama Saksamaale kui sa oled eelnevalt elanud Sveitsis. Saksamaa jääb alati kuidagi ebasümpaatseks.

Sveitsi tagasiminemine polnud variant, sest mõnda asja tehakse elus vaid korra.

Siis selgus veel, et Saksamaa ülikoolides on õppemaksud ja sissesaamisnormatiivid. Mõlemad tundusid tülikad.

Samas selgus et on olemas koht kus neid pole- jep, Austrias pole õppemakse ega sissesaamispiiranguid (sisse saavad kõik kellel on lõpetatud GÜMNAASIUMIharidus ja piisavalt hea saksakeel). Austrias saab geograafiat õppida Salzburgis ja Viinis. Dilemmast Salzburg või Viin võiksin kirjutada raamatuid kui mitte raamatukogusid. Õppekava Salzburgis tundus veits minum. See vist lõpuks saigi otsustavaks. Otsus igaljuhul sündis lõpuaktusel ja -olgem ausad-täitsa lambist.

Teemaga nüüd 3 kuud hiljem edasi minnes, lisaks et dilemma Salzburg Viin pole endiselt tulesid kustutanud. Salzburg keeldub olemast mulle hea sõber ja Viini ülikool näitab mulle üha uusi ja helgemaid külgi. Ma ei ütle et geograafia oli ainuõige otsus aga ma tean et mulle väga meeldib kõik mis ma loengutes kuulen ja mõte et millllllleks mul sellllist asja veel vaja on külastab väga harva mu peakolu. Ma isegi tean kelleks ma suurena saada tahan. (Eip, mitte töötuks) Veits läheb veel teadmisi vaja, et seda täpsemalt formuleerida. Annan teada jälle, kui õiged sõnad leian. Võtke vabalt paar aastat ootamisaega.

xo, T

Jõulud ja muu

Kuna järgmine nädal on meteroloogias eksam, mille mu naabritüdruk on näiteks kolm aastat järjest läbi kukkunud, mis teeb mind natukene ärevaks, siis põhirõhk ongi see nädal olnud näiteks rõhul, või äää, tahtsin praegu tark näida aga mul puudub vastav eestikeelne sõnavara, nii et jään osiiski ma liistude juurde. Põhielu elan raamatukogus. Täna hommikul läksime Zacyeega vapralt kella 9ks õppima. Pikasammu vennad nagu me oleme, jõudsime veits enne 9sat kohale ja raamatukogu polnud veel avatud. Mõtlesime siis kõrvalt kohvikust hommikukohvid võtta, aga eiiiii ka kohvik polnud avatud. Kamoooon, mis on kohvi point? - et ta padjanäod HOMMIKUTI üles ärataks. Inimesed ei saa siin ikka millegile pihta. Üldse tundub veider, et kuidas see maa ja austerlased nii rikkad on KUI KÕIK ON KOGUAEG SULETUD JA KOGUAEG ON RIIGIPÜHAD (see esmasp. teisip. näiteks oli) !!! Sama küsimus vaevas mind ka Zürichis elades. Vahepeal käisin loengus ka, uurisime GPSi masinaid ja kuidas need funkavad, välja proovima ei saanud kahjuks minna, sest paduvihma sadas, nagu ka eile ja üleeile ja kindlasti ka homme. Eii saa mina aru kust seda tuleb nii palju. Isegi nüüd kui mu peas alinult meteroloogia ongi, jääb see mulle mõistatuseks. Üleüldse mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma saan aru et nii palju oleks veel vaja juurde õppida.
Ja kui keegi paar koroko pisarat tahab puistada siis soovitan Jean-Louis Fournieri raamatut Kuhu me sõidame, isa ?(pole ilmunud veel eestikeeles kahjuks) . Lugu sellest kuidas ühte perre sünnib puudega poiss ja siis kolme aasta pärast sünnib uus poiss ja see on ka puudega. Raamatu autoriks on poiste isa, kes väga humoorikalt, nii palju kui sellised olukorras huumor võimalik on, kirjeldab nende elu ja olu. Ühe ampsuga lugesin selle raamatu läbi ja siiamaani käib pea ringi. (Ühtlasi kummitab Heigo lemmiknali: Puudega inimene otsib kaminaga korterit :D:D). Selle 200lk lugemiseks kulus umbes 2h ja mitteühtegi pausi samas kui 50 lk lugemiseks klimatoloogia õpikust on kulunud nädal ja väga palju pause, ei teagi nüüd milles asi. Homme on Salzburgi eesti majas jõulupidu. Salmid pidi meelde tuletama- ma jään oma igaaastase Jõuluvana kullapai kingi mulle suhkrusai mina olen pisi pisi ära minult salmi küsi juurde. Ja esmasp on ühika jõulupidu. Päris jõulude ajal oleme mina, Berat ja Zacyee ainukestena siin ühikas, ülejäänud sõidavad kojju. Pidime õudukat vaatama, kus kolm inimest on ühes suures kõledas koledas hotellis lõksus ja kuidas nad kõik üks haaval hulluks lähevad, tundub tore viis veeta jõuluõhtut (samas mu jõulutunne ja meeleolu sellele täitsa vastav)

xo, T

Jõulumeeleolu missugune.

Üks kurb lugu

Kuna siin kandis on rattad transpordivahend number üks, siis on ka ühel endast lugupidaval tudengil olemas oma kaherattaline. Samas tudengid on kaduv nähtus, rattad aga jääv. Seega tekib siia ühika ümber palju raame, mille omanik on eluga edasi läinud ja ratta maha jättnud. Iga paari kuu tagant käib maja ümber ring kole rattasööja koll ja neelab kõik omanikuta (ehk nimeta ja lukustamata) rattad alla. Nii oli see ka eelmisel reedel.
Kuna minul siin hetkel veel ratast ei ole, siis oma peaaegu toanaabriga läksime neljapäeva öösel rattashoppingule. Valisime endale, ja valik oli suur, välja sobivad(ehk võimalikult roosad) rattad, enamus neist küll proovisõitu üle ei elanud. Siiski saime mõlemad endalne päris pandavad raamid. Kirjutaisime ilusti oma nimed peale, pumpasime kummid täis(pumba ka varastasime, ja ühtlasi lõhkusime ära, siirad vabandused omaniku ees) ja olemas nad olidki. Minu oma oli selline kuldne- roostekuldne.
Kaks päeva ilusti teenis mind, kolmandal läks esijooksu sisekumm puruks. Kuna raske lapsepõlv on mulle õpetanud, et katkise sisekummiga kaugele ei sõida, siis jätsin ratta linna. Kuna ma sealt nagunii jooksmas käiies mööda lippan, plaanisin ta millagil koju tuua ja terveks tohterdada (kuigi ma olen kindel, et uus sisekumm oleks 3 kordselt ületanud raami väärtuse).
Nagu nutikas lugeja juba taipab, seda ratast mul enam pole. Läksin talle täna järgi aga mida polnud oli ratas. Üks varjant et keegi varast selle (taaskord), ta endine omanik leidis ta või ta lihtsalt roostetas ära.
Eile ma veel rääkisin Kaijale ja emmele, et mul on nüüd ratas tore, tore, ja isegi kui see mult ära varastatakse siis pole kurb ka, sest olgem ausad, ka ma ise varastasin selle (me ise nimetasime seda küll adopteerimiseks) kuid hetkel on küll veits igatsen teda. Nii et ratas kui sa seda loed siis pliis come back home, I miss you.