Üks kurb lugu

Kuna siin kandis on rattad transpordivahend number üks, siis on ka ühel endast lugupidaval tudengil olemas oma kaherattaline. Samas tudengid on kaduv nähtus, rattad aga jääv. Seega tekib siia ühika ümber palju raame, mille omanik on eluga edasi läinud ja ratta maha jättnud. Iga paari kuu tagant käib maja ümber ring kole rattasööja koll ja neelab kõik omanikuta (ehk nimeta ja lukustamata) rattad alla. Nii oli see ka eelmisel reedel.
Kuna minul siin hetkel veel ratast ei ole, siis oma peaaegu toanaabriga läksime neljapäeva öösel rattashoppingule. Valisime endale, ja valik oli suur, välja sobivad(ehk võimalikult roosad) rattad, enamus neist küll proovisõitu üle ei elanud. Siiski saime mõlemad endalne päris pandavad raamid. Kirjutaisime ilusti oma nimed peale, pumpasime kummid täis(pumba ka varastasime, ja ühtlasi lõhkusime ära, siirad vabandused omaniku ees) ja olemas nad olidki. Minu oma oli selline kuldne- roostekuldne.
Kaks päeva ilusti teenis mind, kolmandal läks esijooksu sisekumm puruks. Kuna raske lapsepõlv on mulle õpetanud, et katkise sisekummiga kaugele ei sõida, siis jätsin ratta linna. Kuna ma sealt nagunii jooksmas käiies mööda lippan, plaanisin ta millagil koju tuua ja terveks tohterdada (kuigi ma olen kindel, et uus sisekumm oleks 3 kordselt ületanud raami väärtuse).
Nagu nutikas lugeja juba taipab, seda ratast mul enam pole. Läksin talle täna järgi aga mida polnud oli ratas. Üks varjant et keegi varast selle (taaskord), ta endine omanik leidis ta või ta lihtsalt roostetas ära.
Eile ma veel rääkisin Kaijale ja emmele, et mul on nüüd ratas tore, tore, ja isegi kui see mult ära varastatakse siis pole kurb ka, sest olgem ausad, ka ma ise varastasin selle (me ise nimetasime seda küll adopteerimiseks) kuid hetkel on küll veits igatsen teda. Nii et ratas kui sa seda loed siis pliis come back home, I miss you.