Kuna järgmine nädal on meteroloogias eksam, mille mu naabritüdruk on näiteks kolm aastat järjest läbi kukkunud, mis teeb mind natukene ärevaks, siis põhirõhk ongi see nädal olnud näiteks rõhul, või äää, tahtsin praegu tark näida aga mul puudub vastav eestikeelne sõnavara, nii et jään osiiski ma liistude juurde. Põhielu elan raamatukogus. Täna hommikul läksime Zacyeega vapralt kella 9ks õppima. Pikasammu vennad nagu me oleme, jõudsime veits enne 9sat kohale ja raamatukogu polnud veel avatud. Mõtlesime siis kõrvalt kohvikust hommikukohvid võtta, aga eiiiii ka kohvik polnud avatud. Kamoooon, mis on kohvi point? - et ta padjanäod HOMMIKUTI üles ärataks. Inimesed ei saa siin ikka millegile pihta. Üldse tundub veider, et kuidas see maa ja austerlased nii rikkad on KUI KÕIK ON KOGUAEG SULETUD JA KOGUAEG ON RIIGIPÜHAD (see esmasp. teisip. näiteks oli) !!! Sama küsimus vaevas mind ka Zürichis elades. Vahepeal käisin loengus ka, uurisime GPSi masinaid ja kuidas need funkavad, välja proovima ei saanud kahjuks minna, sest paduvihma sadas, nagu ka eile ja üleeile ja kindlasti ka homme. Eii saa mina aru kust seda tuleb nii palju. Isegi nüüd kui mu peas alinult meteroloogia ongi, jääb see mulle mõistatuseks. Üleüldse mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma saan aru et nii palju oleks veel vaja juurde õppida.
Ja kui keegi paar koroko pisarat tahab puistada siis soovitan Jean-Louis Fournieri raamatut Kuhu me sõidame, isa ?(pole ilmunud veel eestikeeles kahjuks) . Lugu sellest kuidas ühte perre sünnib puudega poiss ja siis kolme aasta pärast sünnib uus poiss ja see on ka puudega. Raamatu autoriks on poiste isa, kes väga humoorikalt, nii palju kui sellised olukorras huumor võimalik on, kirjeldab nende elu ja olu. Ühe ampsuga lugesin selle raamatu läbi ja siiamaani käib pea ringi. (Ühtlasi kummitab Heigo lemmiknali: Puudega inimene otsib kaminaga korterit :D:D). Selle 200lk lugemiseks kulus umbes 2h ja mitteühtegi pausi samas kui 50 lk lugemiseks klimatoloogia õpikust on kulunud nädal ja väga palju pause, ei teagi nüüd milles asi. Homme on Salzburgi eesti majas jõulupidu. Salmid pidi meelde tuletama- ma jään oma igaaastase Jõuluvana kullapai kingi mulle suhkrusai mina olen pisi pisi ära minult salmi küsi juurde. Ja esmasp on ühika jõulupidu. Päris jõulude ajal oleme mina, Berat ja Zacyee ainukestena siin ühikas, ülejäänud sõidavad kojju. Pidime õudukat vaatama, kus kolm inimest on ühes suures kõledas koledas hotellis lõksus ja kuidas nad kõik üks haaval hulluks lähevad, tundub tore viis veeta jõuluõhtut (samas mu jõulutunne ja meeleolu sellele täitsa vastav)
xo, T
Ja kui keegi paar koroko pisarat tahab puistada siis soovitan Jean-Louis Fournieri raamatut Kuhu me sõidame, isa ?(pole ilmunud veel eestikeeles kahjuks) . Lugu sellest kuidas ühte perre sünnib puudega poiss ja siis kolme aasta pärast sünnib uus poiss ja see on ka puudega. Raamatu autoriks on poiste isa, kes väga humoorikalt, nii palju kui sellised olukorras huumor võimalik on, kirjeldab nende elu ja olu. Ühe ampsuga lugesin selle raamatu läbi ja siiamaani käib pea ringi. (Ühtlasi kummitab Heigo lemmiknali: Puudega inimene otsib kaminaga korterit :D:D). Selle 200lk lugemiseks kulus umbes 2h ja mitteühtegi pausi samas kui 50 lk lugemiseks klimatoloogia õpikust on kulunud nädal ja väga palju pause, ei teagi nüüd milles asi. Homme on Salzburgi eesti majas jõulupidu. Salmid pidi meelde tuletama- ma jään oma igaaastase Jõuluvana kullapai kingi mulle suhkrusai mina olen pisi pisi ära minult salmi küsi juurde. Ja esmasp on ühika jõulupidu. Päris jõulude ajal oleme mina, Berat ja Zacyee ainukestena siin ühikas, ülejäänud sõidavad kojju. Pidime õudukat vaatama, kus kolm inimest on ühes suures kõledas koledas hotellis lõksus ja kuidas nad kõik üks haaval hulluks lähevad, tundub tore viis veeta jõuluõhtut (samas mu jõulutunne ja meeleolu sellele täitsa vastav)
xo, T
Jõulumeeleolu missugune.
No comments:
Post a Comment