29 January 2010

Homecoming

Ütlen kohe ära et mul on palju öelda

Esiteks mu kolm ja veel põhjust miks ammu kirjutanud pole, siis hetkel seis, ühiskonna kriitkat ja kõik jutud.

Ammu pole kirjutanud põhjusega et tahtsin ka sissekannet alustada sõnadega „Sorry et nii ammu kirjutanud pole, aga niiii kiire oli ä “ ja ühineda nende miljonitega kes IGA sissekannet nii alustavaaad. Ja ma ootasin, et mul nohu või köha ka tuleks, et saaksin siia oma tervisehädasid kurta. Aga nätaki, ei tulnud midagi ja kriitika katel jahtus ka maha selle aja peale. Üldiselt olen tähendanud, et blogi pidamine on muutunud MASSILISEKS.  Kunagi oli nii et blogi pidasid need kelle elus oli mõni teistsugune periood ala noored kes peale keskooli maailma kivide alt seiklusi läksid otsima või tädid kelle sees kasvas parasjagu mõni titt. Ühesõnaga kunagi peeti bloggi selleks et ENDAL ja ka teistel oleks ülevaade ja koht kust järgi vaadata kus, millal, miks ja kellega kui mälu enam välja ei vea. Aga tänapäeval on asi, nagu ma juba ütlesin, MASSILINE. Ja siit ka minu teine põhjus miks pole kirjutanud- mul lihtsalt on üldsiselt tugev tervis ja polnud midagi kurta- aga kui juba osaleda massiürituses siis peaks ikka massiga kaasa minema, eksole. Aga ei, ka see kriitiline mõte taandus, kuna olen viimastel päevadel sattunud pigem positiivsete blogide peale.

PS Kolisin ka Twitterisse üle, kuna mul on ikka suur hirm et te ei tea piisavalt palju  minu tegemistest. Sealt saate näiteks lugeda et ma tulen homeeeeee kojuuu. Kasutaja on terjetrasberg (ülimalt orginaalne kasutajanimi ma tean, ise mõtlesin) link

Kolmas põhjs oli seotud selle sama koju tulemisega. Nimelt ma tahtsin et ka teie tunnekste seda tunnet, et kui sa midagi niii nii väga ootad (ma siiski eeldan et ootate kõik vägaväga minu sissekandeid)  ja siis ta lõpuks saabub- no see tunne ühesõnaga, ma ei tea mis ta nimi on.
Neljas põhjus oli see et olin ja olen bloggi autoriga veits raksus. Ma leian et tal ei ole hetkel mindagi tarka öelda, ja üldiselt võiks suu kinni hoida ja vaadata kuidas teised oma eluga paremini hakkama saavad. Kõige suurem muutus mis ma tema juures viimase poole aasta jooksul märganud olen on see et ta on räigee memmmekas.

Olgem ausad, kiire on ka olnud. Või noh mis kiire, pigem teguderohke. Kahe kodu vahel pendeldamine võtab oma aja ja energia ja näiteks kahe viimase nädala jooksul olen täpselt kaks korda käinud peaLINNAS. See teisipäev sadas meil siis kahe lumememme jagu lund maha ja see oli piisav põhjus miks rong 45 !!!! min hiljaks jäi. Elu õpetab ja otsustasin homme tund aega varasema rongi võtta et PLAANI JÄRGI kaks tundi varem lennuris olla. Ehk siis pigem karta ja kahetseda kui ainult kahetseda. Rong läheb hommikul kell 5 muideks, vot nii palju olen nõus kannatama et koju emmeissi kaitsva tiiva alla saada.
Lisaks ringi trippimisele olen ka paar eksamit kirjutanud. Selle lause taga varjab end suur kogus magamata öid ja närviiiiiiide söömist. Aga tehtud. Märtsis läheb edasi, järeleksamitega ja veel tegemata eksamitega. 



Täna hommikul oli parim nali see et lugesin delfist uudiseid ja pealkiri „Läheb soemaks- täna öösel vaid -18“. Selle nalja peale ostsin uue kampsuni.
Ja igakord kui ma oma rahakotti avan mõtlen ma väikestele Haiti lastele ja nende väga ****** eludele. Mõtle, kõik mis sul on on räige vaevaga saadud, su kodu, su riided ja varud, kehvamal juhul ka su perekond. Ja siis üks laama mõtleb end paar senti sirutada ja sul pole enam mitte midagi. Mittte midagi, selle kõige sügavamas tähenduses. Kõige hullem on see, et kedagii pole süüdistada ka. Ok, mul ka ükskord pool kodu lendas ära, aga see polnud päris nii traagiline. Siiski endilselt ma loobin 50 euro sendiseid kuskile masinasse et ta mulle kohvi vastu annaks,  vahel mõtlen küll et kuskil Kambozal oleks see kellegi päevaraha ja huvitav mida põnevat tema selle 50 euro sendisega ette oskaks võtta aga ei niii väga on ju vaja seda kohvi.

Mõned piktserid Haiti messupist, olegem ausad, tõmbab silma veele küll






Hetkel loobin asju kohvrisse ja leian et pärs tsuks tegevus, homme samal ajal pakin teda jälle lahti et siis paari nädala pärast jälle kokku pakkida ja siis paar tundi hiljem jälle välja kiskuda. Öeldaks küll, et riided on nõrkadele aga nende ühest kohast teise tassiminine võib lõppkokkuvõteks täista tugevaks teha.

Ja et mitte võtta ainuvastutsust meie kohtumise kohapealt : Eestis olen 30.01- 20.02, elan endiselt Rakveres, Uus 2B ja postiindeks 44313 ja telefoni number 5067341 (nimi Terje Trasberg, 20a, 48908145214, mõõte ei tea) , mõne aja, näiteks 12-14.02 olen Hipidelinnas ja mõne aja kindlasti ka Edgarianias.

NÄGEMISENI!! ,
T

11 January 2010

Raamatukoguusulised

Tere,


Olen täna veetnud enamus päevast taaskord raamatukogus. Loengud olid ka tegelt, aga esmaspäeviti käivad ainult homod koolis, nagu ütles üks mu kunagine klassivend. Niisiis minu sada põhjust miks veeta päev pigem raamatukogus.
Esiteks on kohv odav ja teiseks on siin soe. Kõik.
Ok, tegelt- esiteks siin on selline atmosfäär, mis sunnib õppima. Mis on enne sessi igati tervislik. Minu puhul tähendab see seda, et ma jätan oma viiest triljonist ülitähtsast toimetusest paar tükki tegemata ja ohverdan tunduvalt rohkem aega materjalidega tegelemisele. Lihtsalt- et seltskonda sulanduda. Ja seltskond on siin kirju. Võiks veel kirjutada, et raamatukogus käivad noormehed kannavad triiksärke ja näevad viisakad ja mmm toredad välja, aga seda ma nüüd küll siia ei kirjuta.
Siis üks põhjus on see et siin ei hakka kunagi igav, nevereverever- interneti ühendus, raamatud, ajakirjad, inimesed, kõike on. Ühesõnaga raske on sellist kohta mitte armastada.
Täna näiteks on viimased kaks tundi kulunud Liis Lassi blogi lugemisele. Ma ei tea aga minul on selle daami vastu räige respekt ja ta blog on sama nauditav nagu ta ise- irooniline, naljakas aga samas mitte mull vaid asjalik. No tal on Lexus ka, see on eriti positiivne. Eriti meeldis mulle tema üleskutse et kogu kaader, kes lääne-euroopa läbi turistinud on võiks nüüd ka Balkani maadesse kiigata „ kus noorukid pole veel nii rasvunud ja naistel pidid olema seljad karvased" Igaljuhul – blog on siin . Pildimaterjali pealiskaudsetele on ka piisavalt, no worries.
Enne esmaspäeva on harilikult nädalavahetus, nii ka see kord. Krissu käis külas ja väga tore oli. Käisime väljas ja tutvusime Salzburgi põhi vaatamisväärsustega ehk Türgi döneri ja Mc Cafega. See idülliline väikelinn on nüüd peale jõulumõllu muutunud ikka eriti deperesiivseks- inimesi lihtsalt pooole. Krissu leidis väga õige sõna selle kirjeldamiseks- nukulinn. Jep, ilus, ilusad roosad, kollased majad, puhas, armas, nunnu aga kole tühi.
Ja kui ma räägin ehituskraanadest siis ma mõtlen umbes sellist pilti :





Ja siin põhigäng mul- Krissu, Berat ja Zachee, laupäeval klupppi minnes. Valmistusin nii hingeliselt, materiaalselt kui füüsiliselt sessiperioodiks. I succeeded :) Pildi kvaliteet on super, ma tean- aga mis teha ELU ON KA SELLINE.







Ja siis ma leidisin Facebookis toreda artikli- You know that you have lived in Salzburg then... - siin mõned parimad palad sellest.


- To don't be surprised to don't find anyone in the streets after 9PM on week days
- To meet more Mozartkugeln in the street than human beings !! (soo true)
- To be starving on sunday because all the supermarkets are closed and you forgot to buy food on saturday until 5 PM...
- To feel in the country side as soon as you leave Getreidegasse
- To be used of rainy depressive days (no, not really)
- To go to Europark once a month (Europark on huge shopping center veits linnas väljas)
- To feel in New York as soon as you go to Munich
- To wait 20 minutes for a bus in the night under the snow (or more)
- To never go to the cinema because it's all in german, and das Kino has only weird old movies
- To sing "eine Kleine Nachtmusik" when you take a shower


Homme läheme Eesti milfidega baletti Marylin Monroest vaatama. Ja nüüd ma jätkan oma sotsiaalgeograafia õpinguid, mmmm veits aja pärast.
Ilusat nädalat soovides, Edi

3 January 2010

And I count days again

Eemise nd veetsin numero uno puhkuse ever oma toreda perega ja üldiselt olen arvamusel et pere ja poisssõbra valik on mul äärmilselt hästi õnnestunud. Paar pilti ka et te kõik kadedusest lõhki läheksite, ma ise olen ka kade enda peale
 
  
  
 


Kuna härra Koplimets avaldas arvamust et oma päeva/elu kirjeldamine bloggis on leim siis ma üritan seda välitada ja võtan asja lühidalt kokku. Olime pühap kuni neljap Schladmingis, kõrgtatrates, terved päevad mäel. Üks õhtu käisime kelgutamas ka, mis oli ekstralahe. Aastavahetuse veetsime Salzburgis, ja aasta essal päeval tutvusime Sbg vaatamisväärsustega, mida pole vähe. Laupäeval sõitsime Viini, Viin on ka ekstralahe. Teised sõitsid sealt itta, mina läände. 
Täna olen siis üle nädala jälle üksikhunt oma koopas. Jaanuar ütles et ta läheb kiiresti, sest ta võtab endaga kaasa palju eksameid ja pikki tunde raamatukogus. 
Uus aasta lubadus on et ma ei anna lubadusi ja lähen vooluga kaasa. 

Mu viimaste kuude keeruliseim matemaatiline mõttekäik ütleb et 31 päeva pärast olen Estlandias. Can't wait. 


Õnnelikku uut aastat,
teie Edi