Murphy seadused ja avatud Euroopa

Täna käisin ära kauakardetud tööametis, et uurida kas nad oleks nii lahked ja kirjutaksid mulle tõendi, et isegi kui ma olen pärit idablokist tohiks ma kas või natukenegiii maailmale (ja oma pangakontole) kasulik olla. Pole ju palju palutud. Siiski, siiski. Eiiii saa, võimatu, lubamatu, ennnekuulmatu. Kui siin riigis leidub mõni naivnee tööandja, kes kirjutab neile(ja maksab ka loomulikult, heaoluühikskond siiski), et temal on mind ja ainult mind vaja ja ma töötan tema ja kogu püha Austria alluvuses elu lõpuni ja edasigi, siis võibollla kui joppab, siis saab. Aga väga vähe tõenäoline. Korra mõtlesin, et kas hakata nutma, jalgu trampima ja kisendama. Onu vist luges seda mu näost ja ütles armsasti, minu sõbraliku küsimuse peale et miks nii ranged (loe: lollid) reeglid üliõpilastöödele, et ma võin ju Eestisse tagasi ka minna. Jep, hea meelega läheks, teie ülikooli võtan ka kaasa endaga. Ehitage uus, nagunii ju koguaeg ehitate siin. Isegi kogemata ei ole ma nõus sinna tööameti majja enam tagasi minema.
Peale seda joooksin rahvusvahelise poliitika loengusse, kus teemaks oli välispoliitika ja nimelt Austria välispoliitika, kus lektor kõva häälega mikrofoni ütles, et oi meil siin Austrias on väga avatud tööturg ja väga head tingimused välismaalstele. Jep, mees, nii on.
Kuna loeng ja sellele järgnenud rahvusvaheliste suhete loeng olid siiski huvitavad, siis otsustasin, et kuni aastani 2011 kui Eesti kehtib kui "uus EL maa" ja need vägevad piirangud peal on ma õpin hullumiseni. Alustan nüüüd.
Ilma juttu ka- ilm on ilus.

xo, T

Selline lugu ka et oman täiesti ametikult lennupileteid 02.02 Tallinn Lennart Meri lennujaama ja 23.02 tagasi siis jejejemaale. Tänks, mamps