Tähistan siin esimest adventi nagu eelmisel ja võib olla ka üleeelmisel ja kindasti kohe üleüleeelmisel aastal- kodust kaugel ja päris üksi. Tegin endale advendi võiku ja joon advendi kohvi. Väljas paistab päike, linnud laulavad ja lund igaljuhul pole siin kandis alates oktoobri algusest nähtud ringi liikumas, isegi vihma pole viimasel nädalal minu mäletamist mööda sadanud.
Alates hetkest kui elu mulle Albert Einsteini tähtsuse ja elektri kasulikkuse selgeks tegi, näiteks et olukorras kui sisened esimest korda kuskile ruumi oleks kasulik tuli põlema panna, sest võib juhtuda et ruumis on trepp ja kui tuli ei põle ja sa seda ei näe, võid sealt alla kukkuda ja päääris mitu sinikat jalgadele ja peavalu paariks päevaks kaasa saada, igaljuhul alates sellest hetkest olen palju aega veetnud oma kollase lina ja sinise teki vahel ja iga 10 minuti järel kõiki maailma jumalaid lehmade eest tänanud, et nad mu kondid nii tugevaks on teinud, et need küll vist kunagi ei purune
Eile siiski vedasin korraks oma tumesinised koivad teki alt välja, sest linnas toimus Krampuslauf. See on selline jõulukarvenal, kus hästi karvastes kostüümides (ma loodan et need ikka olid kostüümid) onud jooksevad rongkäigus mööda linna ringi ja peksavad pahasid lapsi, et onu püha Nikolo oleks kergem olla ja ta 6. detsembri saaks kõigile headele lastele kommituutusid jagada. Päris hirmus oli igaljuhul. Oma uue sõpsi Sandraga, kelle isa on kuskil ajalehes mingi tegelane, jagasime väikestele ära hirmutatud lastele shokolaadi ( mõne sõime ise ka ära tegelt).
Ilusat ja ilusamat esimest adventi, idablokk :)
xoxo
No comments:
Post a Comment